Kurgi kauge ja ümar sugulane
Hariliku meloni (Cucumis melo) looduslikuks päriskoduks on pakutud nii Aafrika kui ka Aasia piirkondi, tõsi, viimasel ajal kaldub arvamuste vaekauss pigem musta mandri kasuks. Küll on kindel see, et suure osa nüüdisaegsest maailma melonitoodangust annavad jällegi Aasia riigid.
Metsiku meloni viljaliha oli maitselt pigem kibe kui magus. Taime teadlik kasvatamine viljade saamiseks algas ligi 4000 aastat eKr. Kaasajal on jõutud pea tuhande erineva sordi aretuseni.
Veel üks huvitav fakt: Kesk-Euroopasse jõudis melonite kasvatamine suhteliselt hilja, alles 18. sajandil. Eks põhiline takistus oli ikkagi kliima, piisava soojushulga puudumine.
Botaaniliselt päritolult on melon sugulane kurgi ja kõrvitsaga ning kuulub kõrvitsaliste sugukonda. Elutsüklilt on melon üheaastane taim ehk moodsas botaanilises kõnepruugis suvik.
Võrreldes meilgi laialdaselt kasvatatavate kurkide-kõrvitsatega on melonitaim põuakindlam, kuid tunduvalt külmaõrnem.
Taimede ettekasvatamise, kindla sordivaliku ning erinevate katmisviiside järjepideva kasutamisega saab Eestiski kasvatatud melonitelt saaki koristada. Ometi tegelevad melonikasvatusega meil siiski üksikud entusiastid, enamus tutvub melonitega hoopiski poes.
Vili nagu kõrvitsal
Meloni vili kuulub botaanilises jaotuses kõrvitsviljade hulka. Pealt katab seda õhem või paksem koor, mis piiristab hõrku ja tavaliselt suhkrurohket viljaliha.
Lisaks viljalihale on meloni sees ka arvukalt piisavalt suuri seemneid.
Meloneid jaotatakse viljade kuju, koore pinnamustri, viljade suuruse, viljade koore ja viljaliha värvuse, lõhnavuse, säilivuse, viljaliha magususe, tüüpsortide ja muude tunnuste alusel. Sellest vormiküllusest satub meie poelettidele kõigest vaid mõningaid esindajaid.
Bioloogilise küpsuse peaks melon saavutama tingimata taime küljes. Sellest, et melon on koristusküps, annab märku nii vilja meeldiv lõhn kui ka muutused viljavarrega. Paraku on täisküpsed melonid siiski transpordiõrnad ning lühikese säilivusajaga.
Meil müüdavad melonid on taimedelt eemaldatud enne lõpliku küpsust ja neil lastakse soodsates tingimustes lihtsalt järelvalmida. Paraku maksimaalset lõhna- ja maitsetaset sellised viljad ei saavuta.
Tasub teada, et melonid kuuluvad selliste viljade hulka, mille järelküpsemisel eritub magusalõhnalist gaasi etüleeni.
Ohtralt vett ja suhkrut
Meloniviljade biokeemiliste näitude seas tõuseb esirinda loomulikult veesisaldus, küpses viljas võib olla kuni 90 protsenti vett. Siit ka selgitus, miks tänaseni kuuma kliimaga aladel pruugitakse veerikast melonit ka janukustutina.
Isegi viljaliha lihtsa jahutamise nipi on kuuma kliimaga alade melonikasvatajad kiiresti omandanud. Melonid lõigatakse pooleks ja lõikepindadelt lastakse veel osaliselt aurustada. Et iga keha temperatuur, millelt aurumine toimub, langeb, siis ongi selliselt ettevalmistatud viljad söömiseks jahedamad, võrreldes päikesekuumalt koristatud tervikmelonitega.
Teine oluline näitaja, millele aastatuhandete pikkuses aretustöös hoolikalt tähelepanu pöörati, on viljade suhkrusisaldus.
Sõltuvalt sordist võib melonites suhkrute hulk küündida 10 protsendini. Tõsi, tavaliselt piirdub viljade suhkrukogus 5-7 protsenti.
Et melonite koostises on nii glükoosi, fruktoosi kui ka sahharoosi, siis on viljaliha maitse sööjale tuntavalt magus. Magusust võimendab veelgi orgaaniliste hapete vähesus.
Valkude ja õlirohkuse tasandil pole meloni puhul mõtet pikalt peatuda, mõlemaid ühendeid leidub viljas suht vähe ja need on valdavalt koondunud meloni nendesse osadesse (seemnetesse), mis söögilaualt suhu tavaliselt ei rända.
Organismi energiabilansis on melon tagasihoidlik tegija. Sajagrammine ports annab sööjale kõigest 30-35 kilokalorit toiduenergiat, mis pärinebki lõviosas suhkrutest. Küll aga peab rõhutama, et suhkruid suudab organism energeetilisel otstarbel õige kiiresti kasutada.
Mineraalühenditest väärib märkimist eeskätt kaaliumiühendite suhteline rohkus. Meloni mikrotoitainetest rõhutatakse kõige rohkem karotenoidide, eeskätt beetakroteeni arvestatavat sisaldust.
Rohkesti on karotenoide eeskätt kollase ja oranži viljalihaga melonisortides, kusjuures nende sisaldus sajagrammises portsus jääb vahemikku 0,8-1,9 milligrammi.
Siin kehtib põhimõte, et meloni rohke tarbimine annab sööjale summaarselt suure koguse karotenoide. Karotenoide vajab organism nii antioksüdantidena kui ka osaliselt vitamiini A eelühendina. Teistest mikrotoitainetest on melonis arvestatavalt foolhapet ja bioflavonoide ning rauaühendeid.
Kuidas valida ja süüa
Küpset melonit iseloomustab eriline magus lõhn ning nõrk koore vetruvus, kui seda kergelt suruda.
Üleküpsenud melonid on pealt kleepuvad, nende kergel raputamisel on kuulda nõrka loksumist, samuti on sellise vilja sisu jahujas. Kontrollimisega ei maksa aga hoogu minna, sest meloneid tuleb käsitleda vägagi õrnalt!
Kindlasti tuleks ostmisel vaadata ka viljavarre jäänust või selle armi ning veenduda, et need oleksid terved ja kuivad. Samuti ei tasu valida sellist melonit, mille kooreosa on lõhenenud või muudmoodi vigastatud.
Koore värvuse alusel meloni küpsust hinnata ei saa, sest on ka selliseid melonisorte, mis isegi täisküpsuse saavutamisel jäävad värvilt täiesti roheliseks.
Üldiselt on mõõtmetelt mõnevõrra suuremad melonid veidi parema maitsega, võrreldes päris väikeste viljadega.
Lõplikult valmimata meloni saab jätta toasooja järelvalmima. Et valmimisel eritub melonist niinimetatud küpsemisgaasi etüleeni, siis tasuks järelvalmiv vili paigutada näiteks paberkotti. Etüleenirikkas keskkonnas valmib melon ka kiiremini.
Söömisest ülejäänud meloniosad tasub panna külmkappi ja nende lõikepind katta toidukilega. Viimane on kasulik nii vee aurumise vähendamiseks lõikepinnalt kui ka kõrvaliste lõhnade sidumise vältimiseks.
Enim süüakse melonit värskelt iseseisva toiduna, kusjuures serveeritakse melonit kas viilude, kuubikute või lõikudena. Soovi korral on melonist võimalik teha ka püreed.
Tasub arvestada, et ligi viiendik melonist läheb töötlemisel kaotsi (koored, koorealune kiht, säsijas keskosa, seemned).
Kellele meloni maitse liiga lääge ja eripäratu tundub, võib melonitükke maitsestada sidrunimahla, laimi, ingveri, mündi, pipra või isegi soolaga.
Teine meloni levinud kasutusala on erinevad salatid, milles melon toimib mahlakuse tagajana ja magustajana. Eriti hästi käib melon kokku teiste aiasaadustega nagu marjade ja puuviljadega.
Edukalt saab melonit kombineerida ka piimatoodete, näiteks mitmete juustude (toorjuust, kodujuust, hallitusjuustud), vahukoore ja jäätisega.
Meil vähem levinud on meloni pakkumine lihatoodete kõrvasena — linnuliha, singi, salaami ja mereandide juurde. Melonilisand sobib ka kokteilidesse ning boolidesse.
Kestvamaks säilitamiseks saab melonit kuivatada või marineerida, sellest viljast võib teha ka keedist ning kompotti.
