Kui Liisi mees Janek (mõlemad nimed muudetud) mitu aastat tagasi teatas, et ta tahaks omale seda mängu, aitas Liisi pahaaimamatult isegi seda arvutipoodidest otsida. Siis nad veel ei elanud koos, vaid töötasid eri linnades ja kohtusid nädalavahetustel.
Janek saigi oma mängu. Liisigi vaatas algul huviga, et mis selle mängu siis nii eriliseks teeb, kuid paraku jäi see maailm talle mõistetamatuks. “Mäng nagu mäng ikka minu meelest. Kuidagi süngevõitu atmosfäär, põhiliselt käivad mängijad ringi ja tapavad kogu aeg mingeid kolle.”
See mõttetuna tunduv mäng hakkas aga peagi suhtele tuntavat mõju avaldama. Esialgu nii, et Janek ei jõudnud enam nädalavahetustel Liisile külla. Laupäeva lõuna ajal, kui Liisi lõpuks helistas ja uuris, kuhu noormees siis jäi, vastas see uniselt telefonile: “Ups, sorri kullake, ma jäin bussist maha. Mängisin öösel kella neljani…” Jah, kuna päeval on ju tarvis tööl käia ja muid argiasju toimetada, tuleb mängida öösiti. Samuti jättis varem väga sportlik Janek ära trenniskäimise, kuna selle tarbeks vabu õhtuid enam ei jäänud.
Varsti oli tarvis osta uuem ja parem arvuti, et mängu võlud kaduma ei läheks. Siis jõudis mäng ka Liisi koju, ehkki koos veedetav aeg oli niigi napp — umbes kaks nädalavahetust kuus. Eriti hästi on Liisil meeles, kui ta kord haige oli ja arvuti undamine ning klaviatuuri klõbin öösel magamist segasid. Lahendus ei saanud siiski olla mittemängimine. Mees tõi hoopis apteegist Liisile unerohtu.
Mingil hetkel otsustasid noored kahekesi välismaale tööle minna. Ehk aitab see sõltuvusest vabaneda, lootis Liisi. Peagi hakkas aga Janek millegipärast koju tahtma. Muutus aina närvilisemaks ja kurjemaks, kuni sõidetigi plaanitust mitu kuud varem koju tagasi. Kui Liisi umbes nädal pärast kodumaale saabumist Janekile külla läks, ei olnud mehel aega talle õieti teregi öelda — nii süvenenud oli ta oma mängu. Paar päeva vaatas Liisi hämmeldunult kõrvalt, kuidas Janek elas: tööd polnud ta otsinudki, õhtud ja ööd möödusid arvuti taga istudes. Pärast seda jätkus und poole päevani ja õhtul läks jälle samas vaimus edasi. Suhte vastu polnud enam mingit huvi.
Liisi andis alla ja läks üksi oma eluga edasi. Tuttavatelt kuulis ta, et möödus mitu kuud, enne kui Janek jälle tööl käima ja tavaelus osalema hakkas.
Umbes aasta hiljem ilmus mees jälle välja. Väitis, et on sõltuvusest lahti saanud, ja soovis suhet jätkata. Tunduski, et ta on pärisellu tagasi kolinud. Käis jälle tööl ja tundis ka trenni vastu huvi. Kuna muidu oli klapp igati hea, kolis paar peagi kokku elama.
Sellegipoolest ei ole saatuslik mäng paari elust täielikult kadunud. “Täna näiteks tegin selle vea, et käisin trennis,” räägib Liisi. “Kui koju tulin, oli Janek mängima hakanud, kuna mind ju polnud ja tal polnud muud targemat teha! Ta olevat arvanud, et missioon, millest ta osa võtta lubas, võtab paar tundi, aga kui kodust ära tulin, oli ta mänginud juba üle nelja tunni. Läks lihtsalt kauem. Aga poole pealt seda mängu katki jätta ei saa, kuna kaasmängijatele on ju lubatud. Kui oled lubanud, muutub see kohustuseks.”
Siiski ei taha Liisi meest mängu pärast ka maha jätta. “Püüan ennast lohutada mõttega, et on ju palju hullemaid pahesid. Vähemalt ei jää tohutuid rahasummasid kasiinosse (Everquestil mingi kuumaks siiski on) ega pea ma muretsema, et ta mõne teise naise juures võiks olla. Ehkki Everquest on kindlasti ebavõrdsem võistleja,” naerab naine. “Pealegi mängib ta tõesti nüüd palju vähem. Kui ta tahab nädalas paar õhtut niimoodi aega veeta, lasku käia. Igalühel omad hobid.”
Küsin hiljem ka Janekilt eneselt, kui ohtlikuks ta ise mängu peab. “Jah, kindlasti on see sõltuvus,” tunnistab ta. Ta ei eita ka seda, et mingil hetkel rikkus see tema suhte Liisiga ning et tõenäoliselt on see lõhkunud palju suhteid üle maailma, rääkimata mängu nimel pooleli jäetud koolidest ning kaotatud töökohtadest. Enda sõnul on ta ise sõltuvusest peaaegu üle saanud. “Ma ei näe põhjust täielikult maha jätta. Vahetevahel, kui midagi targemat teha pole, tahan lihtsalt minna vaatama, mis seal toimub.”
Janek räägib, et teab paljusid, kes veedavad Everquesti mängides kogu oma vaba aja, umbes kuus õhtut nädalas. Kõige tervislikum hobi see kindlasti pole, tunnistab ta. Ja teisedki mängijad pidavat rääkima, et naised on pahased.
Ma ei tea, kas ka arvutimängusõltuvuse ravimiseks on olemas rehabilitatsioonikeskused, aga tundub, et võiks olla küll. Janekit ja Liisit vaadates tunduvad nad siiski lootusrikkad — ehk kasvab noor mees lihtsalt oma mängumaaniast välja. Hoiame neile pöialt!
