Meie vanaemade vanninipid
Kuidas vannis käidi?
Kõige esimene, mida arvestati oli vee temperatuur. Vannivesi, millest ilu ja tervist loodeti, ei tohtinud olla liiga kuum, pigem käesoe.
Ravimtaimevannides tuli eelnevalt seebiga puhtaks pestud ihu leotada veerand kuni pool tundi, aga vanniprotseduuride ajal soovitati pea ja rindkere veest väljas hoida. Pärast ravimtaimevanni ei loputatud ennast veega üle ja nahal lasti õhu käes kuivada. Ravimtaimevannideks võeti kas 1kg värskeid või 250g kuivatatud ravimtaimi, millele valati keevat vett. Taimi keedeti viis minutit ja lasti kuni 20 minutit tulises vees liguneda. Kõige lõpuks vedelik kurnati.
Kuidas saadi pehme nahk?
Pehme naha saavutamiseks soovitati vanniveele lisada mõnda taimeõli, näiteks mandli-, päevalille- või oliiviõli. Pärast vannis ligunemist oli oluline korralikult vann puhtaks pesta, sest taimeõli tegi vanni libedaks. Ka mesi aitas pehmemat nahka saada. Vannitäiele veele tuli lisada 4-5spl mett. Meevanne ei soovitatud võtta õhtul, sest mesi peletas väsimuse ja une.
Mida tehti vananeva ja kuiva nahaga?
Tuntuim iluvannide vahend on piim. Juba Kleopatra olevat piimavanne võtnud. Meie esiemadel oli piimavannide saamiseks kaks viisi. Neist esimesel lisati vanniveele värsket piima, mida pidi olema vähemalt liiter. Kleopatra käis aga lahjendamata piimavannis. Teiseks viisiks oli piimapulbri lisamine, mis oli eriti populaarne kolhooside perioodil. Piimapulbrit tuli vanniveele lisada vähemalt üks peotäis.
Kui nahk oli kuiv ja kiheles, siis tuli vanniveele lisada klaasitäis äädikat. Äädikavannist loodeti abi ka erinevate nahapaksendite ja ebameeldiva ihulõhna korral. Rosmariinivanni soovitati kortsulise naha korral hommikuti võtta, sest lisaks naha silumisele ergutas see kergesti väsivaid inimesi.
Kuidas närve rahustati?
Närvilised ja unetuse all kannatavad inimesed said abi pärnaõitest. Pärnaõievanni tehti õhtuti, sest lisaks magusale unele tekitas see ka suuremat higieritust. Lisaks pärnaõitele aitasid närvilisuse vastu ka kadakas, meliss ja palderjan.
