Lapse jõululugu: Miks mind ära anti? Mida ma valesti tegin?

11aastane turris juustega poiss istub laua taga ja kõlgutab jalgu. Tema ees on viienda klassi matemaatika töövihik, kus lahendamist ootab terve ports ülesandeid. Ometi liigub lapse pilk aknale. Aknalaual on laste endi jõuludeks meisterdatud teeküünlahoidjad, millele maalitud pildid küünlaleek kaunilt värelema paneb. Akna taga puhub vaikne, kuid jahe novembrituul. Tuul, mis toob endaga peagi kaasa lume ja jõulud. Nii nagu iga laps maailmas, ootab ka Mihkel jõule. Kuid tema jõulud ei möödu ema-isa ja õdede-vendadega jõululauas istudes ja ema ahjukartuleid süües. Mihkel jäi oma kodust ja vanematest ilma juba päris pisikesena…

Mihkel toodi väikese poisina koos noorema õega kodust ja ema juurest ära. Emal oli nimelt puue, mis ei võimaldanud tal enam oma väikeste laste eest hoolitseda. Mõnda aega kasvasid õde-vend koos lastekodus, siis tekkis aga pere, kes mõlema vastu suurt huvi üles näitas ja lastele kodusoojust pakkuda soovis. Mihkel läkski õega koos uude kodusse, uute vanemate juurde, kes lapsi hoida ja armastada lubasid. Möödus neli aastat ja kasuvanemad tõid Mihkli lastekodusse tagasi. Poisi kallis õde jäi aga endiselt perre elama…

“Me ei jaksa tema eest hoolitseda, temaga on raske,” oli ainus põhjendus, mis hooldusperel tuua oli. Tegu oli väga edumeelsete inimestega ja kui eeskujuliku käitumisega oli vaid õde, siis “praagiti” poiss lihtsalt välja.

“Lapsele endale ei selgitatudki, miks ta tagasi toodi. Ta lihtsalt toodi ja jäeti siia,” meenutab sotsiaaltöötaja.

Loomulikult tekkis kasvatajatel ja õpetajatel pärast nelja pikka aastat tagasi saadud lapsega probleeme. Poiss jäi oma endisesse kooli, kuid kui ta sinna esmaspäeval viidi, siis tuli talle juba hiljemalt teisipäeva õhtul järele minna — õpetajad ja kasvatajad ei saanud temast lihtsalt jagu. Ilmselgelt oli laps trotsi täis ja segaduses, mis ajendas teda otsima üha enam negatiivset tähelepanu. See aeg oli Mihklile kohutavalt raske.

“Miks mind ära anti? Mida ma valesti tegin?” küsis segaduses laps lastekodu töötajatelt lakkamatult. “Ma luban, et ma enam ei tee! Viige mind tagasi koju, ma tahan õe juurde.” Poiss igatses väga oma õde, uuris kus ta on ja millal ta külla võiks tulla.

Hoolduspere käis korra küll lastekodus külas ja kasuemale püüti seletada, et nad võiksid vähemalt vahel külas käia ja õel-vennal kohtuda lasta. On ju bioloogiline side kellegagi lapsele olulisem kui miski muu. Suure suuga lubati veel külla tulla, kuid seda külaskäiku ja oma väikest õde ootab Mihkel siiani…

“Otsisime Mihklile kooli, mis asuks lähemal ja kus oleks pisut vähem rahvast,” räägib lastekodu juhataja. “See oli üks õigemaid samme, sest tegu on kooliga, kus tõesti ollakse koostööks valmis ja kus oluline pole mitte lapse pealt saadav pearaha, vaid laps ise.
“Mihkel on seal saanud muusikateraapiat ja koolis toimub nii palju huvitavaid tunniväliseid tegevusi, et ta peaaegu ei soovigi nädalavahetuseks siia tagasi tulla. Tal on teiste omasuguste lastega mõnusam ja ta tunneb end seal hästi.”

Mihkel laulab ka kooris ja õpetajatel ei ole temaga enam erilisi muresid — poiss teeb tunnis hoolikalt kaasa, saab eakaaslastega sõbralikult läbi ega tekita tülisid rohkem kui tavaline 11aastane poiss seda teeks. Küll aga mõtleb lastekodu juhataja hirmu ja õudusega poisi peatselt saabuvale teismeeale.
“Ta on nii kapseldunud ja varem või hiljem lööb see kõik välja,” räägib naine.

“Praegugi on ju hetki, mil Mihkel on lihtsalt põhimõtteliselt paha ja otsib negatiivset tähelepanu,” ütleb lastekodu sotsiaaltöötaja. “Näiteks hakkab teiste und segama ja seda lihtsalt kiusu pärast.”

Mõlemad kasvatajad tõdevad, et tegu on kindlasti ühe raskema minevikuga lapsega, kellega nad töötavad. Just seetõttu, et see laps on kaotanud mitte ainult ühe, vaid kaks perekonda. Ühtegi täiskasvanut ei usalda poiss siiani. Liiga palju on tema lühikese elu jooksul olnud kaotust ja reetmist…

Ole osake jõuluimest! Tee kingitus lastekodu lapsele!