Minu Ameerika: tõotatud maa või lõputu paberimajandus?

Katkend äsja ilmunud Epp Petrone raamatust "Minu Ameerika 3", kirjastuselt Petrone Print. Peatükk "Ühest Ameerika unistusest" räägib autori külaskäigust Floridasse, eestlaste juurde, kes hiljuti on USA-sse kolinud.

Tere tulemast ühe inimese täitunud unistusse — just Vika oli see, kes selle pere Miamisse korraldas, nii et kuigi neli inimest kolis, oli unistus siiski ühe oma.

Unistus algab palmidega siseõuest, lukustatud väravast, mille ees peab kella laskma. Vika jooksebki vastu, samasugune nagu Tartus, ainult et päevitunud näoga ja poolalasti. Tartus kandis ta tavaliselt kinniseid riideid, et äriasju ajades inimesi mitte šokeerida.

Sest jah, Vikast rääkides oleksin ma pidanud alustama sellest, milline ta välja näeb. Ta on peaaegu üle keha kaetud tätoveeringutega, vaid nägu on vaba. Aga juba ennist South Beachi peatänaval sõites märkasin ma kõnniteedel poolpaljaid inimesi, kes olid samamoodi üleni tätoveeritud. Siia Vika tõepoolest sobib!

See on kolmekorruseline kortermaja. Välisseinal jookseb parasjagu üks sisalik. Kõnnime tuppa.

Pime ja rõskevõitu, kitsad toad. Kiviplaatidest põrand, kunagi valged seinad, aken, millest paistab naabermaja sein. Mulle meenuvad kõik need miljonid, kes on tulnud Ameerikasse ja alustavad just nii — algusest. Vika on rääkinud, kuidas nad elasid kõigepealt kolm päeva hostelis ja siis võtsid ära esimese korteri, mida vaatama läksid, sest üür sobis ja tubade arv ka. Nende kolme päeva vältel tutvusid nad ühe just ära Austraaliasse koliva perega, kellelt said odavalt osta kogu mööblilaadungi ja mänguasju, pealekauba said endale ka nende puudli. Hiljem on nad tänavalt prügikastide juurest leidnud mänguasju veel juurde, nii et — kõike jagub.

Toaseinal on kõrvuti Ameerika lipp ja Eesti suveniirnukk.

“Kas te kokat tahate?” teeb Vika külmkapiukse lahti.

“Kokat? Me ei joo kokat,” teatan ma otsustavalt, enne kui mu lapsed jõuavad midagi muud öelda. Nad on juba saanud kokku oma Tartu-ajast teada sõpradega ning asunud koos nendega neoonvärvilisi magusaid krõpse sööma.

“Vika, ma tahtsin sulle öelda, seal on toiduvärvid, vaata, jumal küll, lastel on juba keeled sinised!” Tartus oli mulle jäänud mulje, et Vika üritab tervislikult süüa. “Vaata, siin on ka säilitusained ja kolmas asi, millest peaks hoiduma, odavalt magusaks tegija — high fructose corn syrup. Rotid, kellele seda anti, haigestusid vähki.”

Vika ohkab. “No aga mis ma teha saan, kui nad näevad neid tegelasi kogu aeg telekast ja siis nõuavad poes!”

Nelja-aastane Mia on emaga päevad otsa kodus, seitsmene Leena käib kuuendat nädalat koolis.

“Kuidas te ta kooli saite panna, kui teil paberid korras pole?” pärin ma.

“Aga kooli võetakse kõik lapsed vastu, ilma igasuguste paberiteta, no questions asked,” seletab Vika. “Siin on palju illegaalide lapsi. Nad tahtsid küll alguses panna teda sellesse klassi, kus käivad mehhiklaste lapsed, kes inglise keelt ei oska ja alles õppima hakkavad, aga ma polnud nõus — tahtsin, et ta saaks ikka puhtalt ingliskeelsesse klassi. Ja saigi!”

“Aga kuidas ta seal hakkama sai, esimesse klassi ja kohe keeles, mida ta ei oska…?”

“No aga kuidas ta selles teises klassis paremini oleks hakkama saanud? Seal oleks ta pidanud veel hispaania keeles ka rääkima hakkama?”

“Olete kooliga rahul?”

“Jaa! See on tasuta, seal saab igal hommikul tasuta süüa ja minu meelest õpivad nad seal hästi.”

“Sõpru juba on?”

Vika näib veidi häiritud. “Päris sõpru vist veel ei ole — eks ikka see keeleprobleem –, aga küll need sõbrad ka tulevad. Ükspäev kutsuti ta sünnipäevale, see oli imelik lugu. Mina mõtlesin, et viin lapse kohale ja ise lähen minema, nagu Eestis, aga seal selgus, et kõik emad istusid juures, kuni lapsed sõid ja mängisid.”

Tüdrukud on end selleks ajaks nüginud diivanile teleka ette ja kaklevad puudli paitamise pärast. Telekast käib lärmakalt ingliskeelne multikas ja küllap seepärast hakkab Marta kogemata Leenaga inglise keeles rääkima.

“Marta, te võite omavahel eesti keeles rääkida,” teen ma märkuse.

“Ei!” hüüatab Vika. “Las ta räägib inglise keeles. See on ju väga hea, siis Leena õpib! Ta oli alguses kooli minnes šokis, aga nüüd on juba otsast rääkima hakanud, nagu väike ameeriklane, täitsa õige aktsendiga. Ma palun tal kogu aeg Miaga ka inglise keeles rääkida, et väike õde õpiks.”

Ma tahaksin lärmaka teleka kinni panna ja õue saada.

***

Jalutame rannaliival, on soe õhtu, selline soojus, millega Eestis veel ujuma läheks, aga Miami South Beachi lai valge rand on peaaegu inimtühi. Vaid neli kohalikku tüdrukut teevad rannajoonel mingit kummalist bikiini-fotosessiooni, kordamööda pildistama lipates.

Jookseme lastega veepiiril. Vikal on särk ikka seljas: “Tead, mul on Erikuga kokkulepe, et ma ei näita oma selga avalikus kohas.”

“Miks?!”

“Seal on üks väga kihvt tätoveering, aga see on veel pooleli, värviga täitmata. Ta ei taha, et inimesed vaataks ja mõtleks, et see on kehvasti tehtud.”

***

Õhtuhämarikus kõnnime mööda tätoveerimissalonge täis tänavat: avatud ustest kostab valju muusikat, siit-sealt paistab punakat valgust. Erik töötab kusagil siinsamas. “Aga ta ei taha, et me teda tööle segama läheksime,” jutustab Vika.

“Kui pikalt ta tööpäev kestab?”

“Algab kell seitse õhtul ja läheb kella kaheni öösel. Paljud kliendid astuvad just öösel sisse, tahavad endale spontaanselt tätoveeringut. Purjus muidugi.”

“On alles tööaeg!”

“Ja paljud ta kolleegid suitsetavad kanepit töö kõrvale, aga Erik ei taha — ta ütleb, et tal kaob siis mõtteselgus ära. Hea tätoveeringu jaoks on vaja täiesti selget kätt ja silma!” Vika häälest kostab uhkust. Kunagi rääkis ta mulle, et ta ise suhtub tegelikult tätoveeringutesse leigelt, aga kui nad omal ajal Erikuga tutvusid, andis ta oma naha mehele kasutada — mees tahtis ju kusagil edasi õppida, proovida, harjutada. Mehe enda keha on samamoodi kaetud.

“Oh, good work!” hõikab keegi möödakõndija ja tõstab pöidla meie poole. On ilmselge, mille kohta see hea töö kiitus käis. “Thank you!” hõikab Vika talle tänusõnad järele ja ütleb minu poole: “Meid Erikuga peetakse siin tavaliselt rikasteks inimesteks, sest ainult rikkad saavad endale nii palju tätoveeringuid lubada!”

***

Alles oma teise Miami-päeva hommikuks hakkan ma aru saama, kui keerulises seisus Vika tegelikult on.

Oleme just Leena kooli saatnud, teised lapsed veel magavad.

“Erik ei ole öösel koju tulles raha jätnud,” ohkab Vika ja paneb tühja külmkapi ukse kinni. “Peaks ta üles ajama, aga ma ei julge…” Teisest toast paistavad teki alt tätoveeritud mehekoivad, Vika paneb toaukse vaikselt kinni ja jätkab: “Ta tuleb ju tavaliselt koju alles hommikul kell neli, nii et ta peab ikka poole lõunani magama.”

“Kell neli? Aga sa ütlesid eile, et töö kestab kella kaheni öösel?”

“Jah, aga see on väga närvidele käiv amet, see tätoveerimine. Pärast seda käivad nad koos kolleegidega mere ääres ratastega sõitmas, lõõgastumas.”

“Muide, ära raha pärast muretse, ma võin teile välja teha! Ma võin külmkapi täis osta, sest ma ju elan tasuta teie pool.”

Vika muutub seepeale palju rõõmsamaks. “Aitäh sulle!”

***

Ostamegi süüa, Vika juhatusel peatänava 99 sendi poest, sest seal olevat kõige odavam. Selle summa eest saab sealt igasuguseid asju. Minu loogika ei ole kunagi võtnud, miks on seal poes kaup kuus korda odavam kui mujal… Laojäägid?

Kui olen ära maksnud, läheneb Vika letis olevale müüjale: “Vabandust, teil on siia kiri üles pandud, et vajate abitööjõudu.”

“Jaa, võin anda ankeedi… Aga mis on teie legaalne staatus? Kas teil on roheline kaart?”

“Ei ole veel, mul on valge kaart. Mu legaalne staatus on praegu… töös. Aga mu mees töötab siin ja mu tütar käib siin koolis.”

Müüja surub oma huuled korraks naeratuseks. “Vabandust, proua, aga siis ei ole mul mõtet teile ankeeti anda!”

Kõnnime kottidega kodu poole ja saan kuulda Vika tööotsimissaagast. Kolmandast siinoleku päevast saati on ta tööd otsinud, nüüdseks juba kolm kuud. Ei tohiks ju olla nii raske illegaalina tööd saada, kui siin maal töötab umbes 12 miljonit illegaali! Tundub, et see on palju raskem, kui Vika varem ette suutis kujutada.

“Aga kuidas Erik tööd sai?”

“Me saatsime veel Eestis olles siia pilte tema töödest, nad said aru, kui andekas ta on, ja ütlesid: kui tuled kohale, siis saad tööd!”

“Ja ta sai ametlikult tööd?”

“Ei, ega temal ka pabereid ole… Nad on talle lubanud, et võib-olla tulevikus aitavad nad tal paberid korda ajada.”

“Kas nad sulle ei saaks tööd leida?” uurin ma müstiliste “nende” kohta.

“Jaa, nad oleksid nõus ka mind sinna salongi tööle võtma, aga siin on probleem: just see töö mulle ei sobiks, sest siis meil oleks Erikuga täpselt samal kellaajal vaja ära minna, aga ma ei saa ju lapsi jätta üksi koju, nad on selleks liiga väikesed. Ja lapsehoidja maksab siin rohkem, kui ma ise teeniksin!”

“Aga kuidas sa siis lastega saaksid korraldatud, kui saaksid näiteks 99 sendi poodi tööle?”

“See oleks ilmselt hommikune või päevane tööaeg!” Vikal löövad jälle silmad särama, ta on parandamatu unistaja. “Selle saaks väga hästi klappima: hommikul läheksin tööle, Erik vaataks Miat, ja kui mina koju tulen, läheks just tema tööle.”

“Aga ta ju magab päeva esimese poole, nagu ma aru saan?”

“No mis siis, võtab lapse kaissu!”

See tundub mulle isiklikult küll veidi ebarealistlik plaan, aga igatahes aitan ma Vikat selle ja järgmise päeva jooksul tema tööotsimise teel. “Ah, ma ei jaksagi enam niimoodi aktiivselt otsida, nagunii ei leia… Miski lihtsalt peab mulle sülle kukkuma,” on ta alguses lausunud, aga siis nakatub minu hasardist ja nii me käime hoogsalt koos laste ja puudliga mööda Miami South Beachi poode, kohvikuid ja salonge ning uurime, kas töötajat on vaja.

“Kas teil on rohelist kaarti?” on eranditult alati kõige esimene küsimus. Vika vastab alati, et tal on valge kaart — mul läheb aega, enne kui ma saan aru, mida ta selle all mõtleb. See on piiril antud paber, kuhu on löödud tempel, et ta võib olla USAs ametlikult olla kuus kuud. See paber antakse ühe või teise kuupäevaga kõikidele turistidele, nii et isegi kui poeomanikud saavad aru, mis on “valge kaart”, siis sellega nad kedagi ametlikult tööle võtta ei saaks.

Ühes loomapoes ei anna Vika niisama lihtsalt alla. “Ma väga armastan loomi!” vannutab ta. “Mulle sobiks kenasti puuride koristamise töö… Äkki saaks seda esialgu teha ilma rohelise kaardita?”

“Ei, madam, ei ole võimalik.”

Kui poest lahkume, sosistab Vika: “Kindlasti võtaks ta mõne oma tuttava või sugulase siia tööle ilma paberiteta. Miks ta siis mind ei võiks võtta?”

“Sest sina pole ei see ega teine. Sa pead endale siin linnas sõbrad leidma!” arvan ma.

“Jaa, ma tean!” Hetk hiljem arutab ta: “Kuulsime ka sellest, mismoodi saaksime fiktiivse abieluga oma paberid korda. Erik võiks abielluda — või mina, vahet ei olegi, selle hind on 10 000 dollarit. Ja kui on endal staatus korras, siis saaks ta fiktiivkaasast lahutada, saaksime omavahel abielluda ja saaks ka teine pool oma paberid korda. Aga see kõik oleks aastatepikkune protsess! Ja Erik sai täiesti vihaseks, kui ma seda varianti temaga korra arutada üritasin.”

“Kas teil siis oleks see raha, et kellegagi fiktiivselt abielluda?”

“Ei! Muidugi ei ole.”

***

Läheme palmide alla mänguväljakule. Kõik on ju hästi, päike paistab, on oktoobri lõpp ja just parajalt palav. “Õige hooaeg algab Miamis tegelikult kahe nädala pärast,” seletab Vika. “Siis läheb seal põhja pool New Yorgis ja mujal külmaks, paljud tulevad siia talvituma. Seega peaks Erikul tööd juurde tulema ja loodetavasti leian mina ka midagi.”

“Oh, Vika!” hüüab teisel pool mänguväljakut keegi kohalik.

“Cindy, how are you!?”

Selgub, et Vikal juba on siin linnas sõpru. Cindy on lapsega koduperenaine, kellel on igav. Ma ei saagi aru, kas ta on kursis Vika legaalse staatuse probleemidega, aga igatahes sädistavad kaks naist nüüd koos ja räägivad mulle nende ühisplaanist — Cindy võiks teha firma ja Vika võiks seal tööle hakata. “Mõte on hakata korraldama lastele stiilseid teepidusid. Helista meile, me tuleme kohale — kohvrites on laste teeserviis ja igasugused kostüümid. Kuidas tundub?” katsetab Cindy minu peal.

“Et siis nagu sünnipäevapidudeks?” Mulle meenub, et olen igasuguseid tulen-teie-sünnipäevale klounireklaame näinud.

“Ka sünnipäevaks, mis tahes ürituseks. Ja mis oleks eriline — meil oleksid päris nõud! Sellised väikesed lastele sobivas suuruses nõud, ja mitte plastist ega paberist, vaid päris! Need tuleb siis küll iga kord pärast ära pesta, eks me detailidega veel tegeleme!”

Kui mänguväljakult ära jalutame, ohkab Vika. Kõik on ju tore, ainult et Cindy olevat seda plaani juba väga ammu endas kandnud, ning möödunud kolme kuu jooksul pole see unistus igatahes mitte kusagile edasi liikunud. Aga Vikal on tööd vaja kohe.

***

Kiigume ookeani ääres palmide all, tüdrukud jooksevad koos koeraga liivas, päikeseloojangu taustal.

“Kas sa tead, kust mu Miami-unistus alguse sai?”

“Ei… Ma ei teadnudki, et sa just ilmtigimata Miamisse tahtsid tulla.”

“Raudselt siia! Mu vanaema käis kunagi Baltimore’is sugulastel külas ja nad tõid ta Miamisse ka. Ta rääkis kuni elu lõpuni, et Miami on maapealne paradiis, kõige soojem ja kaunim koht elamiseks. Ja siin ma olen! Kui meil hakkab paremini minema, siis sõidan lastega neile Baltimore’i sugulastele ka külla.”

Kiigun ja mõtlen. “Aga miks mitte neile kohe külla sõita? Kui sa saad töökoha, siis ei ole niisama lihtne kusagile minna.”

“Nojah, aga mul ei ole praegu mitte mingit raha, kuidas ma saaksin sinna pileti osta? Erikul läheb ka praegu üsna kehvasti — hea, kui saame ta töötasust üüri makstud. No varsti hakkab hooaeg peale, küllap siis läheb lihtsamaks!”

Mõtlen veidi aega omaette, kas ma peaksin pakkuma Vikale raha laenuks, aga siis juba tulevad jooksuga lapsed.

***

Uuel hommikul proovime jälle tööd leida, sama tulutult. Aga Vikal on ka muid võimalusi, kust raha saada. “Ütle, kas sa tead kedagi, kes teaks midagi filateeliast?” uurib ta mult.

“Markidest? Ei tea mitte kedagi,” tunnistan ma.

“Vaat, ma sain kord päranduseks marke, mul pole aimugi, kui kallid need on, aga ma võtsin need Ameerikasse kaasa, et kui tõesti on viimane häda käes, saan neid müüa. Aga ma ei taha neid suvalisse margipoodi viia, sest seal võidakse mind petta!” Ta mõtleb ja ohkab. “Mul on natuke kulda ka, selle saab ilmselt ka maha müüa, sellega vist on lihtsam kui markidega.”

Eile õhtul oli ta mulle usaldanud, et ta ei saakski Eestisse tagasi lennata, sest selleks poleks raha. Mulle tuleb nüüd pähe oma meelest mõistlik soovitus: “Ära neid kulda ja marke veel müü, hoia neid selleks ajaks, kui oled äkki sinnamaale jõudnud, et tahaksid raha tagasilennuks koju.”

“Ei, seda ei juhtu! Ma ei lähe Eestisse niimoodi tagasi, ma põletasin seal kõik sillad!”

Mis Vikast edasi saab? Sellest saab lugeda raamatus “Minu Ameerika 3” !