Võiks eeldada, et oma vanuse tõttu on vanavanematel raskem lastega sammu pidada ning neil silma peal hoida. Samas on neil olemas hulgaliselt kogemusi enda laste kasvatamisest. Ajakirja Pediatrics novembrinumbris avaldatud artikli järgi juhtub vanaema hoole all olevate lastega tunduvalt harvem väiksemaid õnnetusi, aga ka surmaga lõppevaid vigastusi, vahendab Novaator LiveScience'i uudist.

Vanavanemate soov hoolitseda oma lastelaste eest on evolutsiooni poolt soodustatud - vanavanemad jagavad lastega osaliselt samu geene ning seega on nende huvides, et need geenid jõuaksid edasi ka järgmistesse põlvkondadesse.

Inimliik on ainuke, kelle emased lõpetavad sigimise tükk aega enne oma surma, mehed aga võivad põhimõtteliselt saada lapsi kuni hauani välja. Kas pikad viljatud aastad pole mitte evolutsiooniline raiskamine?

Utah ülikooli antropoloog Kristen Hawkes uuris sellele küsimusele vastamiseks Tansaania põhjaosas elavaid küttimise ja korilusega toitu koguvaid hadza hõimu. Selgus, et rohkem elujõulisi lapsi on naistel, kelle emad aitavad neil toitu koguda.

Toidu kogumine on hadzadel raske. Emad saavad tavaliselt hästi hakkama enda ja ühe lapse varustamisega. Kui aga laps on võõrutatud ning naine jääb uuesti lapseootele, tuleb toiduainetest puudust. Uue vastsündinu kõrvalt pole tal võimalik piisavalt toitu koguda. Vanaemade abiga on emadel võimalik energiat kokku hoida ja laste sünnitamisele keskenduda. Selle tulemusel on hoolitsevate emadega naistel rohkem lapsi ning vanaemade hoolitsust süvendavad geenid levivad kiiresti.

Teistes kultuurides ei seisne vanaemade abi küll otseselt lisatoidu ja -energiaga varustamises, kuid nad saavad olla oma poegadele ja tütardele abiks nende laste hoidmisel ja kasvatamisel. Õnnetuste vältimisele aitab ilmselt kaasa tõsiasi, et vanaemadel jagub lastele sageli rohkem tähelepanu kui emadel, kes laste kõrvalt tihtipeale ka kõige muuga tegeleda üritavad. Vanaemad aga saavad sageli keskenduda sellele, et nende geenid ka tulevastesse põlvkondadesse jõuaksid.