Pihtimus: noormees püüab mind mu perekonnast lahutada!
Me oleme koos olnud veidi rohkem kui kaks aastat ja kui alguses oli Tanel* kõigiga väga sõbralik ja seltsiv, siis umbes aasta pärast otsustas ta, et ta ikka ei sulandu mu perekonda, mu isa on liiga nõudlik ja kuidas ma aru ei saa, et mu vanemad hellitavad mu vendi ja jätavad minu kõigest ilma. Ta hakkas nägema mu perekonnas probleeme, mida ma ise märganudki polnud ja mis poleks mind vist ka seganud, kui ta poleks agaralt kõigele näpuga näitamas käinud. “Miks su vanemad sinu vendade kõrghariduse kinni maksavad, aga sina õppelaenuga maadled?” “Imelik, et su vend isa vana auto sai, ehkki sul on load juba viis aastat ja autot endiselt mitte… ” Mingil hetkel hakkasin ma ka ise juba mõtlema, et oi, kas tõesti ongi nii… Ma olen alati olnud väga isetu ja ma poleks iial arvanud, et hakkan mõtlema, et kellest mu vanemad rohkem hoolivad, kas minust või mu vendadest. Tanel aga viis mu nende mõteteni.
Kui algul käis ta minuga meelsasti vanematel külas, siis hiljem eelistas juba koju jääda või leidis alati vabandusi, miks ta tulla ei saa. Isegi mu isa juubelile ta ei tulnud ja kui mu vanemad kolisid ja suured talgud korraldasid, ei olnud teda abiks, sest ta pidi “kodus õppima”. Koju jõudes leidsin ta muidugi lihtsalt televiisori eest vedelemast. Ajapikku hakkasin isegi aru saama, et ta teeb mulle teeneid mitte heast tahtest, vaid selleks, et ta ei peaks mu perekonnaga kokku puutuma. Kui ma tema juurde kolisin, olid veel paljud mu riided vanemate juures ja ma tahtsin vähemalt korra-paar nädalas seal käia, uusi riideid võtta, teisi pesta (meil polnud oma pesumasinat). Mõne aja pärast ostis Tanel korraga nii riidekapi kui pesumasina, kuid neid mulle eistledes olid ta esimesed sõnad: “Nüüd ei pea me enam kogu aeg su vanemate juures käima” ja see lisas kogu asjale justkui mõru maigu.
Ma ei tea, milles asi on, sest mu vanemad on väga helded ja sõbralikud inimesed, keegi pole kunagi tema kohta midagi halba öelnud ja mingeid tülisid pole olnud. Kord ma isegi küsisin Tanelilt, et kas tal on midagi mu pere vastu, aga ta eitas seda. Ometi saan ma pidevaid kommentaare oma perekohta ja jätkuvalt ei viitsi ta kaasa tulla, kui ma kodus käin. Imelik on see, et tema pere juures käime me pidevalt! Aitame ta ema, sõidutame ta väikeõde… Milles on asi!? Miks on tema pere tähtsam kui minu oma, kas suhtes olles ei peaks see olema võrdne!? Mina olen teinud kompromisse ja pannud asju tähtsuse järjekorda (nt tema õe 1. klassi aktus on olulisem kui minu venna esinemine ja tema ema sünnipäev on olulisem kui minu ainsal vabal nädalavahetusel vanematega Saaremaale sõitmine). Tema aga selliseid järeleandmisi ei tee...
