Meelike: mehed, mis plämate? Te ju tegelikult ei eelista vormikamaid naisi piitspeenikestele!
Mina võin kohe mõlemad käed tasku tagasi toppida, kuigi pean lisama, et selle aasta kaalulangetamise lubadus oli eelmiste aastatega võrreldes tunduvalt realistlikum. Mõtlesin, et no kümme kilo ikka maha võtab, mis see siis ära pole — aega on palju, sõidan aga jalgrattaga ja kevadeks olen vormis ja sale ja puha. Aga nii nagu varasematel aastatel, mitmetel mitmetel aastatel, ei ole ma oma eesmärgile märkimisväärselt lähemal. Kohe üldse pole…
Aga miks ma sellest üldse kirjutan? Sellepärast, et kord olin seltskonnas, kus mehi (hollandlasi) oli rohkem, kui naisi (peale minu vaid üks, temagi hollandlanna) ja kõige muu juures läks jutt loomulikult ikkagi minu jaoks väga intrigeerivale „kas siis mehed tõesti eelistavad vormikaid naisi saledatele?” teemale. Mina nimelt millegipärast ei usu seda, räägitagu mida tahes. Kui on valida ilus ja ilusam, siis miks peaks üks mees selle vähem ilusa versiooni valima? Meeldib neile ju samamoodi ilusate asjadega uhkeldada ja kallima hea välimus on see, mida TEISED esimesena märkavad. Kedagi ei huvita, et „tegelikult oskab ta väga hästi vorsti praadida” või et „ta on erakordselt andekas kirimales ja sudokus, päriselt ka”.
Jah, ma tean küll juhtumit oma tutvusringkonnast, kus kena ja sale tüdruk tunduvalt suurema (kuid noorema) versiooni vastu välja vahetati. Aga siis oli tegu ka ülisuure ego ja meeletu enesekindluse all kannatava meesterahvaga, nii et teda ma peamiseks näidiseks küll ei tooks… Samas juhuseid, kuidas sõbrannade mehed vihjeid teevad, kui beebikilod loodetust aeglasemalt ära kaovad (või ei kaogi, pigem tuleb juurde), oleme me kõik kuulnud. Seda, et meestele nende kallimate kehakaal korda ei lähe, on väga raske uskuda. VÄGA raske!
Üllataval kombel aga olid kõik eelpool mainitud seltskonnas olnud mehed arvamusel, et iga kell eelistaks nad saledale ja piltilusale tüdrukule pisut vormikamat. Isegi mu hollandlase vend, kes ise on selline lühemat ja kiitsakamat sorti. Tema juba naistele poolnaljaga vihjeid „söö rohkem, muidu viib tuul su ära” ei tee, neid kuuleb ta isegi. Minu küsimusele, kus siis on see (kaalu) taluvuse ülempiir, vastati, et „seni, kuni tüdruk peal lamades mind ära ei lömasta, pole ta kaalul erilist tähtsust.” Hoopis mulle hakati meelde tuletama, et kogu ilu ja kaaluga seotu on TV ja meedia toetusel tehtav ajupesu. Keegi kuskil otsustas, et „kõhn=ilus” ja see on nüüd moes. Kes seda ei tunnista, on ajast ja arust ja mis peamine, KOLE!
Ka minu hollandlane ütleb, et tema jaoks ilusad ja saledad a´la tippmodellid (millegipärast on ilusa ja saleda võrdkuju alati modell, kuigi nagu teame, ei pruugi see tõele vastata. Noh, saledad on nad küll, aga kas just ilusad…) pole reaalsed. Nad on justkui unistus, mis tegelikkuses pettumuseks osutub. Kesise näoga, trullakas tüdruk on palju kindlam ja parem valik. Tean, et peaksin end meelitatuna tundma. Hinnatakse ju mind ja minu olemust, mitte kaalu ja välimust. Samas on kuidagi imelik tunne ka. Esiteks tunnen, et olen kõigest üks „turvaline” valik. Lisaks häirib mind mõte, et kui mul oleks varasemalt vedanud, geeniloteriis hästi läinud ning ilusama näolapi ja saledama figuuri omale saanud, kas ma siis polekski enam nii ihaldatav?
Või on see vaid hollandlaste seas nii, et välisele niipalju tähelepanu ei pöörata? Kes siis ei tahaks omale ilusat pruuti või kaunist abikaasat? Pealegi, ega siis kõik ilusad tüdrukud lollid ole. Mis teie arvate? Või peaks ma küsima, et MEHED, kes te seda lugesite, mis TEIE arvate?
