Noor ema hirmul: kui ma oma last enne kooli lugema ei õpeta, siis saab temast kiusamisobjekt

Lugesin eilsest Päevalehest artiklit sellest, kuidas tegelikult see, kas me oma lapse enne kooli lugema õpetame või mitte, tema arengus tegelikult rolli ei mängi. Ilus jutt küll, aga reaalsus on siiski paraku teine. Kui ma oma last lugema ei õpeta, siis saab ta lihtsalt teiste naerualuseks. Tahan ma siis seda või mitte.

Kuidas ma seda tean? Mu parim sõbranna töötab algklassides õpetajana ja on mulle oma kogemusest rääkinud. Tema käe alla on leidnud tee lapsi kõiksugustest perekondadest — on nii neid, kes oma vanemate surve tõttu juba esimeses klassis füüsikaülesandeid lahendada oskavad, kui ka neid, kes lihtsamate sõnade veerimisega hakkama ei saa. Mis nende viimastega juhtub? Nendest saavad klassikaaslaste kiusamisobjektid.

Kõiksugu psühholoogid ja muud teadlased võivad ju ilusat juttu edasi rääkida, kuid ma tõesti ei taha, et mu laps iga päev tundidest nutetud silmadega koju tuleks. Seega tunnen, et mul ei jäägi muud üle, kui talle lihtsamad aabitsatõed juba enne kooliminemist selgeks õpetada. Loomulikult ei tähenda see seda, et ma teda mõnd ilukirjanduslikku teost lugema sunnin, kuid raamatupoest soetatud aabits ootab teda juba küll.