Meesmuusik: ma ei suuda suhteid hoida, sest õnnelik olemine ei inspireeri mind
Olen 30ndates mees, kes teenib elatist muusikaga. Kirjutan muusikat ja laulan, mul on oma bänd ja mitmeid teisi muusikalisi projekte. Lõpetasin just suhte, mis kestis kõigest kaks kuud ja olen jälle vaba ja vallaline. Tahaksin oma ellu midagi püsivamat, aga kuidagi ei õnnestu…
Kui ma olen vallaline ja masendunud, siis ma teen väga palju tööd, kirjutan lugusid oma üksildasest elust ja olen pidevalt inspireeritud igast pisiasjast, mis mu kurbust veelgi toidavad ja rõhutavad.
Paljud mu laulud räägivad sellest, kui tore oleks veeta oma aega kellegagi koos, mitte hulkuda ringi nagu üksik hunt. Kui hea oleks igal õhtul keegi kaissu võtta ja igal hommikul kellegagi koos hommikust süüa. Kui mul parajasti suhet ei ole, igatsen igal hetkel romantikat.
Minu viimane suhe algas kui unistus. See naine liigub minuga samas ringkonnas ja kui me ühel üritusel esimest korda pikemalt juttu ajama jäime, saime aru, et meil on koos suurepärane olla. Kõik läks kiiresti, me elasime juba nädala pärast praktiliselt koos ja tundsin, et olen õnnelikum kui eales varem.
Kui meie suhte algusest oli möödas juba üle kuu aja, hakkasin rahutuks muutuma. Sain aru, et ma pole selle aja jooksul pea üldse loominguga tegelenud. Jah, salvestasin küll ühte albumit, aga midagi uut luua ei suutnud. Sain aru, et see on nii sellepärast, et mu elu oli lihtsalt liiga paigas. Varsti ma ei suutnud enam ilma loomiseta elada ja pidin selle suhte lõpetama, et saaksin taas inspiratsiooni. Masendus pärast lahkuminekut on üks inspireerivamaid tundeid.
Ma ei taha tegelikult nii elada. Tahaksin ka olla õnnelik, luua pere nagu teised inimesed minu ümber. Kuid ma ei taha, et mu elu muutuks rutiinseks, sest tean, et see tapab kunsti. Kas keegi oskab mulle nõu anda, mis moel mahutada oma ellu nii looming kui armastus?
