Õnnetu ema: kuidas leppida sellega, kui lapsest saab praktiliselt üleöö usukuulutaja?
Pidin hiljem tükk aega Google’ist lisainfot otsima, mida nelipühilus üldse tähendab. Minu jaoks on usk kui selline seostunud lihtsalt kirikuskäimisega ja meie isa palvega. Nelipühilased on äärmuslikumad — nad usuvad Jeesuse peatset taastulemist, maailmalõppu ja tuhandeaastast rahuriiki (nii vähemasti Vikipeedia lühidalt väidab). Enim hirmutas mind see, et nad tegelevad seal värbamisega ehk et minu tütar hakkab ka tulevikus uusi jüngreid keelitama ja koolitama.
Usk on kui suitsetamine: enam lahti ei saa
Ma pole siiani täpselt aru saanud, miks mu tütar usku pööras. Ta veetis suve USA keskosas raamatuid müües ja tutvus seal ühe noormehega, kes oli pärit usklikust perekonnast. Tütar on alati kiriku suhtes olnud skeptiline, nüüd aga hakkas kirikus käima ja sai nii-öelda valgustuse osaliseks. Ma tean, kui jaburalt see kõlab. Usuga on vist nagu suitsetamisega, kui selle juba külge saad, siis on äärmiselt raske maha jätta.
Tütar kolis mõni aeg tagasi Eestisse ja nüüd sain suurt „usukuulutamist“ ka omal nahal tunda. Ta räägib, et Pühast Vaimust tuleb uuesti sündida, mis on vajalik isiklikuks pääseteeks. Ühel hetkel ootab meid kõiki ees viimane kohtumõistmine, kus Jumal eraldab need, kes mõistetakse õigeks ja need, kes on süüdi. Esimesed saavad nautida igavest elu, teisi ootab ees igavene hukatus.
Meenutab veidi mõne partei propagandat, aga siin on partei asemel kogudus. Olen üritanud ennast lohutada, et tema eluviisid on paremad. Varem ta pidutses ega hoolitsenud eriti oma tervise eest — nüüd ta ei tarbi alkoholi pea üldse ning igapäevaselt tegeleb aktiivselt spordiga. Ta mõtleb, et katkenud haridustee taastada ning paneb tulevikusihte paika. Paraku on selle kõrval nii palju varjupooli. Ta räägib pidevalt tolerantsusest — näiteks, et tuleb pagulasi aidata. Samal ajal vihkab ta homoseksuaale (Jumal sellist suhet heaks ei kiidaks) ning on iga ateisti puhul veendunud, et nad pole lihtsalt veel Jumalat leidnud või ongi halvad inimesed.
Lapselapsi ma usku pöörata ei lase
Alguses arvasin, et kogu usuteema on lihtsalt faas (ta on alles 25), aga sellest sõltuvusest on saanud kogu tema elu. Ta on mindki kutsunud palvustele ja muudele ühisüritustele, aga ma ei suudaks. Veendunud ateistist ikkagi nelipühilast ei vormi. Kui tütar kunagi lapsed saab, siis võtan vanaemana hoopis selle rolli, et rõhuda laste valikvabadust. Olen küllalt kõrvalt näinud, kuidas kristlikes peredes lapsi sunniviisiliselt usku pööratakse. Mu enda töökaaslane on Jehoova tunnistaja. Kui ta lapsed väikesed oli, ei lubanud ta neil sünnipäevi ja jõule tähistada. Mis oleks laste vastu veel õelam? Nüüd täiskasvanuna need lapsed ise Jehoova tunnistajad pole ja minu teada ei suhtle nad enam emaga. Ilmselt see on minugi jaoks ohukell, et kui ma oma tütart praegu liiga palju kritiseeriks ta enda ees, siis ta võib oma kogudust mulle eelistada. Mina ei kvalifitseeruks siis ka tema jaoks õigete inimeste hulka. Kuidas nende seisukoht oligi: inimene on patune ja ainus võimalus puhastuda on uskuda Jeesusesse Kristusesse.
