Justin Petrone: elada kellegi kõrval, kes seitse päeva nädalas üritab teha topelt-töötunde, polnud lihtne
Kätte jõudnud kevadel, pärast meie suhte ametlikku lõppu, rändas mu eksnaine Epp Indiasse kive õppima, nii üksinda kui ka koos nelja-aastase Mariaga. Selsamal suvel jõudis Eestisse segastel asjaoludel külla Ali, lokiline ja üleni sõrmuseid täis noormees, ja Shakir, eelmise vanem nõbu, müstilise silmavaate ja uhke nahktagiga kutt. Epp kolis tagasi minu juurde, kuni india kutid tema elamise üle võtsid, ja kuna Epp töötas nii palju, tegin mina vahel kuttidele süüa. Aga kuttidel sai Eestist kõrini ja nad ostsid bussipiletid oma Saksamaal elavate sõprade väisamiseks. Kuuldavasti sai Shakir Saksamaal närvivapustuse, kui nägi, millistes kogustes sealkandis sealiha süüakse. Eestisse tagasi jõudnud, suundusid kutid Haapsalu joogafestivalile ja basaarile kive müüma…
Mitte et Epp otsiks oma ellu selliseid kentsakaid tegelasi ja sündmusi. Mulle tundub, et ta üritab neist hoiduda, ja siis kurdab, kuidas elu ise tegevat tempe.
Umbes sellel ajal hakkasin ma aru saama, et minu peamine tõmme selle naise poole oli alati olnud üks: ta oli toitnud mu uudishimu. Ja milline tahes oli meie suhe läbi aegade olnud, ikka veel oli see mulle huvitav ja ma hoidsin end orbiidil.
Ma tahtsin näha, mis edasi juhtub.
Kiviäri tundus mulle omamoodi naljakas ja põnev algatus. Kuid elada kellegi kõrval — me olime kolinud naabermajadesse — , kes seitse päeva nädalas üritab teha topelt-töötunde… see polnud lihtne. Samas korvasid logistilisi probleeme uued tegelased. Ma ei unusta kunagi, kuidas ma olin lubanud vaadata meie ühiseid lapsi, kuni Epp tegeleb ehtemüügiga Tallinnas mingil joogafestivalil, ja kuidas ma pidin auto peale võtma Epu abilise, keda Epp kutsus Kristi Kristalliks. Ma ei unusta kunagi, kuidas Kristi Kristall seisis suure kollase sildi all, tema valged pikad lokid, valge kleit ja helesinised sukad kaugele säramas, ta nägi välja nagu Dorothy „Võlur Ozi“ filmist. Epul oli seljas lendlev punasekirju India ürp ja nad asusid ühte autosse saades kohe kirglikult asja kallale, lendasid sõnad nagu tansaniit ja serafiniit. Hakkasin aimama, et sellised imelikud inimesed juhivadki meie planeedi kalliskiviäri. Ja nüüd kuulus ka Epp nende veidrike hulka (mitte et ta kunagi väga normaalne oleks olnud).
Või üks teine mälestus: ühel ööl enne seda, kui Epp oma kivipoe avas, viis ta oma ehtekogu kohaliku Tartu nõia Toomase juurde, et neid puhastada ja energiaga laadida. Mina viisin samal ajal meie tütre Anna jalgpallitrenni. Kui ma kaks tundi hiljem Annaga kodutänavale jõudsin, küsis ta, kus emme on. „Ära muretse, ta on varsti kodus,“ vastasin ma. „Ta läks lihtsalt nõia juurde kive laadima.“ Nojah.
On üks määratlus: hull geenius. Kui ma vaatasin pealt seda energiat ja eesmärgipuhtust, mis läks Epul oma kivipoe loomisse, ja kui meenutasin seda, mismoodi ta kunagi kirjastuse lõi, siis hakkasin ma aru saama, et see Karksi-Nuiast pärit tüdruk pole mitte lihtsalt intellektuaalselt arenenud, tal on peale selle midagi veel üle ääre pulbitsemas. See hull energia, mis pani näiteks kellegi seal Egiptuses kord püramiide püstitama.
Ja kui disainerid ja kunstnikud ja terapeudid ja käsitöölised aina voolasid sisse ja välja ja mina olin üks nendest — transa- ja töömees, aga ka endine abikaasa –, siis juhtus ikka seda, et keegi kõrvalseisjatest või sisse-väljavoolajatest võttis vahel mul nööbist kinni, tõmbas mu eemale ja küsis vaikselt, kas mina usun, et see asi toimib. Kas Epp saab oma poe valmis? Ja kas Epp on hulluks läinud? Ja „Kas sina usud sellesse esoteerilisse kivivärki? Kas sina usud, et kividel on mingi mõju?“.
Ma vastan teile ausalt. Mina usun, et on.
Omal ajal armastasin ma vaadata telesaadet „Kummitusekütid“, kus paranormaalsuse uurijad jõudsid mitu korda ühe seaduspärasuseni ja tulid välja seda selgitava teooriaga. See teooria põhjendab ühte maailma suurimat müstikat, kummitusi. Nimelt avastasid teadlased, et kummitavad majad asuvad suurte kvartsideposiitide kohal, ja püstitasid hüpoteesi, et kvarts suudab suurtes kogustes koguda ja projitseerida energiat, sealhulgas ka minevikus toimunud stseene. See tundus mulle loogiline.
Ja kuigi ma ise ei ole end kivimaailma sisse lubanud, olin ja olen ma seisukohal, et kivide mõju ei ole ainult fantaasiamaailm. Midagi seal on.
Eksistentsiaalsed küsimused olid minu jaoks kusagil mujal…
Sel suvel, kui kivipood ühtäkki tekkis ja õhku tõusis, nagu heeliumiga täidetud pall, mõtlesin ma, et kunagi saabub rahulikum aeg ja see pall liigub kusagile mujale.
Siiani pole seda juhtunud. Minu endise naise elukaaslane tundubki olevat see kivipood. Ta on nagu elav organism, justkui suviseid sipelgaid täis pesahunnik. Mina olen sealt kaugemale tõmbunud, aga mida ma näen, ka kaugelt, on üks suur sigin ja sagin, aina uued kohtumised, üritused, ideed, inimesed.
Mis järgmiseks?
Mu uudishimu pole kadunud. Aga ühel hetkel hakkasin ma end tundma kui kummitus, kes on liiga kauaks reaalsust silmitsema jäänud. Ma ei teadnud, mida iseendaga peale hakata.
Ja nii läksin ma tagasi sinna, kust ma alustanud olin, oma märkmike juurde, ja hakkasin neid täitma, leht lehe haaval. Läksin tagasi kohvikusse, oma pelgupaika hullu maailma eest, et võtta iga päeva nii, nagu ta mu ees lahti rullus: ma soovisin nautida seda, kuidas mul on aega tunda ja peegeldada.
Idee elada sel viisil väga pikka aega teeb mind õnnelikuks.
