„Tule korraks mu kabinetti, ma tahan sulle ühte tulemust näidata,“ viskab Erik konksu, mille ma tahes-tahtmata neelama pean. Ta ristab käed oma rinnal ja alustab pinnimist.

„Ma ei saanud stipendiumi. Mul on 159 randi pangaarvel. Kas ma võin nüüd tagasi oma eksperimendi juurde minna, palun?“ ühman emotsioonitult ja venitan siniste latekskinnaste sõrmeotsi, mille lasen hetk hiljem heleda laksuga vastu sõrmi.

„Mida?!“ See on Eriku tüüpiline üliemotsionaalne esmareaktsioon, mida ma alati vältida püüan, sest see on ainult vulkaani esimene purse. Tavaliselt järgneb mitu tundi lainetavat emotsionaalsust. Tal on ilmselge hirm, et ma lahkun laborist, ja ma ei suuda eristada, kas ta muretseb oma uurimistöö pärast või seetõttu, kuna kaotab oma mängukanni.

„See ei saa olla tõsi. Ma helistan otsekohe rahvuslikku teadusagentuuri…“

„Ma ei usu, et see on hea mõte.“

„See on lihtsalt absurdne, absurdne. Lihtsalt absurdne.“ Erik on ennast juba autopiloodile lülitanud ja rammib numbreid oma lauatelefoni. Taandun laborisse ja jätan ta omaette sõimlema. Umbes 20 minutit hiljem kutsub ta mind tagasi kontorisse.

„Olukord on selline, et… sa ei ole mustanahaline.“

„Misasja?“

„Teadusagentuur ei saa anda valgele eurooplasele praeguses poliitilises kliimas stipendiumi. Sul oli kõrgetasemeline avaldus, aga kahjuks otsustas su nahatoon tulemuse.“

Naljakas tunne on, kui sinu kohta tehakse mingi otsus sinust endast täiesti sõltumatu teguri põhjal. Ma olen mitu aastat rühkinud ja punnitanud, aga see kõik on tähtsusetu. Otsustab minu hele nahk, mille on paika pannud tuhandeid aastaid varem minu esivanemad ja nende seksuaalpartnerite eelistus. Ma ei saa nuriseda, sest ma ise otsustasin tulla Lõuna-Aafrikasse, teades, et riik püüab heastada aastakümneid kestnud diskrimineerimist ja rassipõhist eraldatust. Palju jubedam on mõelda sellise olukorra peale, kus ma ei tohi bussiga sõita või pargipingile istuda oma nahatooni tõttu, ja see täieliku ebaõigluse tunne on valus.

Selline lihtne mõtteeksperiment teeb hetkega selgeks, miks vaevleb see riik endiselt oma eralduspoliitikast järele jäänud haavandite käes — ka mina ei unustaks sellist aastakümneid kestvat diskrimineerimist. Apartheidi ajal oli mustanahalistel võimalik astuda ülikooli ainult ministri loa alusel, kusjuures umbes pooled ülikoolid olid ainult valgetele. Hiljem loodi spetsiaalselt mustanahalistele, „värvilistele“ ja indialastele mõeldud ülikoolid. Apartheidi lõpuaegadel oli mustanahaliste osakaal ülikoolides juba märgatavalt tõusnud ja seega ei olnud kõrgelt haritud mustade vähesus mitte niivõrd seadusandluse, vaid sissesaamise küsimus. Probleem on riigis endine ja järjepidevalt määratakse ülikooli kohti rassi järgi ja keskkooli tulemuste nõuded on mustanahalistele palju leebemad. Põhiline eraldatus tekib aga just keskkooli tasemel: riigikoolide tase lihtsalt ei ole piisavalt hea ja erakoolide kümnete tuhandeteni küündiv õppemaks on enamikule mustanahalisele rahvastikule lihtsalt kättesaamatu.

Ma olen löödud, aga mul ei ole kedagi süüdistada, ja Erik pakub kiirelt välja uue lahenduse. Tema grandi all on kaks stipendiumi: doktorandile ja magistrandile tema laboris. Uue entusiasmiga haarab Erik telefoni, aga juba paar kõnet hiljem on ta entusiasm täielikult kustunud.

„Ma võin selle raha eraldada ainult Lõuna-Aafrika riikide tudengitele.“

„Ehk siis mina olen mängust väljas.“

„Jah. Kusjuures ma ei või seda raha millekski muuks kasutada ja seega jääb see lihtsalt kasutamata. Ma ei suuda seda uskuda. Mul ei ole seda kellelegi teisele ka anda!“

„Nii et selle raha eest ei saa osta laboritarbeid ja pead selle kulutama tudengi peale? Ja kui sul kedagi nomineerida ei ole, läheb raha tagasi teadusagentuurile?“

„Jah, kurat võtaks. Loll olukord. Mul on tudeng ju olemas — sina — ja ma lihtsalt ei saa sind aidata, olgugi et mul on selleks ette nähtud eelarve.“

„Nojah, siis on selge.“

Boorhappe lahus tilgub mu latekskinnastelt tossudele ja meenub elektroforees. Naasen laborisse, läbin motoorselt protokolli ja proovin mõelda, kas mul on midagi ära müüa.