Kolm vaenlast: hirm, otsustusvõimetus ja egoism

Kui inimlaps sünnib siia ilma, algab tal suur võitlus ellujäämise nimel. Ema kõhus oli lapsel ju kõik olemas. Sündides on ta aga väike ja abitu. Nüüd peab ta ise õppima hingama ja emapiima jooma. Õppima sööma, roomama ja käima, päev-päevalt õppima midagi uut ja harjuma oma eluga. Käed on need, millega ta tunnetab kõike enda ümber. Silmad on need, mis näitavad talle ümbritsevat maailma.

Kui laps sünnib, ei tea ta oma teel olevaid takistusi ja raskusi, et siin ilmas elada. Ta ei tea veel, kuhupoole elus liikuda, et olla tugev, tark ja julge. Laps loodab saada kiitusi ja austust. Neid talle ka antakse, saavutuste ja õppimise eest. Ent laps ei tea veel, millised raskused ja tagasilöögid teda ees ootavad.

Inimene hakkab aegamööda õppima ja maailma tunnetama. Samm sammu haaval ikka kaugemale ja aina pikemate sammudega. Ent õppimine ei lähe alati nii, nagu ta loodab või ootab. Tuleb ette valusaid kukkumisi, sest elutee ei ole sile ning varjab igapäevaseid ohte. Vahel on õppimine nagu suur lahing enese sees.

HIRM

Selles lahingus kohtabki inimlaps — sina ise — oma esimest vaenlast: hirmu. Kui sa loobud edasi õppimast ja põgened oma eesmärgist eemale, siis on hirm saanud sinust võitu. Kui sa aga lähed oma hirmule vastu ega anna alla, kui sa astud raskustele vastu sirge seljaga ja püstipäi, siis oled sa hirmust üle.

Õppides sedasi enesega võitlema, on sul olemas julgus edasi minna. Mis siis, et on raske ja väsitav. Nii tulebki aeg, kui su esimene vaenlane annab alla ja hirm on võidetud.

Tunned end kohe enesekindla, targa ja uhkena, kui oled elus midagi saavutanud. Olgu see kas või kiitus, mida saad emalt või isalt, koolis või esimesel töökohal.

Kui sa oled oma hirmust jagu saanud, siis oled sellest vaba kogu eluks. Sa oled hävitanud hirmu edasimineku ees ja selle asemel on sul nüüd selged mõtted elu eesmärkidest. Selleks ajaks tead sa oma soove ja unistusi ning tead ka seda, kuidas need täituksid. Sa leiad uusi teid, et õppida ja ennast arendada. Luua oma kodu ja pere.

Sul on selge mõistus, mis ei lase end segada hirmul, et sa ei saa hakkama. Sa mõistad, et siin ilmas ei ole midagi, mida poleks võimalik õppida. Avastad, et maailma on peidetud veel palju avastamata asju, mida õppida ja teha.

OTSUSTUSVÕIMETUS

Sellisena kohtab inimene oma elu teist vaenlast: otsustusvõimetust. Õigete otsuste langetamine nõuab julgust, mida on raske leida. Kui julgus aga leitud on, siis võib see pimestada ja tekitada segadust. Otsustusvõimetus sunnib sind eneses kahtlema: kas nõnda on ikka õige teha.

Kui sa eneses kahtled, siis allud otsustusvõimetuse väele. See tähendab, et sa oled alistunud oma teisele vaenlasele ja jääd elus kohapeale tammuma. Sinust võib saada julge ja võitmatu sõdur või hea käsitööline, aga sa ei hakka enam õppima, et elus edasi minna. Oled niisamagi rahul oma mugava ja rahuliku eluga.

Kui sa eneses ei kahtle ning võidad ka teise vaenlase, siis mõistad, et kõige väekam vägi on nüüd sinu. Sa teed just nii, nagu tahad. Sinu sõna on seadus ja sulle alluvad kõik, kes sind ümbritsevad. Aga sellega seoses komistad sa oma kolmanda vaenlase peale.

EGOISM

Tihti sa ei märkagi, et kolmas vaenlane — egoism — on su üle võimust võtnud. Sa oled märkamatult kaotanud võitluse iseendaga. Oled muutunud julmaks ja kapriisseks või oma egosse kinni jäänud. Teed ja käsid seda, mida tahad, pidades seda ainuõigeks. Sa ei kuula teiste soove ega õpetusi, kuigi nad soovivad sulle ainult head.

Sa ei märkagi, kuidas teed haiget kõigile, kes on su läheduses. Märkamata teiste hoolivust ja olles rahul enda saavutuste ning tulemustega, oled sa nagu kuningas, keda kõik peavad kummardama.

Egoistlik hoolimatus võib jääda sind saatma elu lõpuni. Sul on ükskõik, et teised selle tõttu kannatavad. Või siis sa ei mõistagi, et nad seda teevad. Sa pead ennast kõige targemaks ja töökamaks ja kõik peavad sind seetõttu kiitma.

Ent kui sa tahad saada paremaks inimeseks, siis pead endale selgeks tegema, et sinu ego ei ole maailma naba. Siis sa mõistad, et oled teinud vigu, ning et egost tähtsamad on selgelt mõtlemine, teistest hoolimine ja nende austamine ning ka su enese au. Sa püüad vigu heastada ja vabandad nende ees, kellest oled üleolevalt mõelnud ja keda oma egoga alla surunud.

Kui sa saad oma vigadest aru ja end muudad, siis mõistad, kuidas headusega kasutada oma jõudu ja väge. Sedasi saad sa egoismi üle võidu. Saad olla ise õnnelik ja seda saavad ka teised, kes on koos sinuga.