Nüüd varjasin oma sünnipäeva ja olen valmis seisma silmitsi reaalsusega, et nii mõnigi unustab selle sootuks. Mõnel juhul ma isegi tahan, et see unustataks. Sest mul ei ole vastust küsimusele: “Mis sul siis plaanis on ka?” Ja siis on justkui kohustus, et mingi plaan ju ometigi on? Ei ole! Mul on tõesti ükskõik, ma ei taha midagi teha, kui midagi juhtub, on tore, aga minu jaoks ei ole see päev, mida oodates ettevalmistusi või plaane teha. Keegi koguni küsis, et “kuidas ei tee midagi, kas loodad, et tehakse üllatuspidu?”. Jumala eest, palun ei!

Nagu minul endalgi aeg-ajalt, on ka paljudel teistel raske aru saada, et inimesi on väga erinevaid. Kui minu sõbrannal oli elukaaslasega abielukriis, sest viimane unustas tema nimepäeva, siis mõned veidrikud, nagu näiteks mina, ei oota ega tähista oma nimepäeva ega ka sünnipäeva mitte. Ja kui mu mees ühe mainitutest unustaks, siis ma ilmselt naeraksin.

Arusaamatul põhjusel on mul aga alati ebamugav, kui pean inimestele selgitama hakkama, miks ma sünnipäeval midagi ei tee (üldsegi, mis see teie asi on?), sest nad jäävad mind väga analüüsiva pilguga jälgima ja nende silmist peegeldub palju küsimusi, nagu näiteks “kas midagi on juhtunud?”, “kas ta ei taha mind sünnipäevale kutsuda?”, “ehk ta kardab vananemist?” või “kas tal on mõni lapsepõlvetrauma?”. Kui üldse midagi nendest, siis viimane variant, aga detaile kahjuks ei mäleta.

Minu sõnum on, et kui te olete saanud aru minu loomusest, minu vajadusest hoida teatud distantsi, siis aktsepteerige seda. See peaks ka saama kord normaalsuseks nagu vegan värk meie kohvikute menüüdes või geipaar sinu tutvusringkonnas. Sina ei taha süüa liha, mina ei taha tähistada oma sünnipäeva — lihtne!