Ma olen niigi palju järgi andnud ja ei sure enam ära kui ka elutoas, meie voodis, vannitoas, garderoobis, esikus vaatavad mulle vastu ladybug´id, Barbied, trollid, smurfid, Ty kaisukad. Kui ma annaks järgi igale Ida soovile, siis oleks meil vist kodus olemas nii ponid, alpakad, karussellid (kusjuures, äge vintagekarussell keset hoovi oleks ülicool, kust neid saab, huvitav?), mänguautod ja eranditult kõik kaup, mida telekas multikate vahele reklaamib. Palju sellest kraamist tegelikult ongi meil olemas, sest sünnipäevad, jõulud ja terve hunnik tädisid, kes tahavad lapse iga soovi täita.

Lapsel, kellel on kõik olemas, on asjadest lõpuks suva

Lisaks sellele, et ma ei soovi mänguasjalaos elada, ei taha ma lapsele õpetada, et elu ongi nii lihtne, et saad absoluutselt kõik, mida tahad. Ei, ma ei taha talle õpetada, et elu on kannatuste rada ja kõige pärast peab muretsema ning sada aastat koguma, aga ma tahan küll, et ta õpiks asju hindama. Last ei saa ära rikkuda kui talle pakkuda õnnelikku lapsepõlve osta kõike, mida ta soovib, ütlete te? Teate, mina arvan, et saab ikka küll. Mina julgen öelda, et mina olen saanud praktiliselt kõik, mida ma soovisin ja see on mind natukene ära rikkunud küll. Ma olen asju võtnud iseenesestmõistetavalt. Ka täiskasvanuna. Kui ma tahtsin viimase mudeli Nokiat, siis ma “laenasin” tädilt raha ja ostsin selle endale. Tädilt, kelle pension oli neli korda väiksem kui minu palk, aga kellel oli oskus rahaga ringi käia. Koonerdada, naersime me, aga tegelikult oli ta lihtsalt rahatark. Täna ma enam asju nii iseenesestmõistetavalt ei võta. Ma teadlikult püüan vähendada ja säästa, et lubada endale seda, mis mulle rõõmu pakuvad. Asjad (on muidugi erandeid ja aegajalt ikka tunnen ka mina, et aga nüüd ma lihtsalt tahan seda või toda, isegi kui mul pole seda vaja!) mulle rõõmu ei paku. Mulle pakuvad rõõmu elamused. Ma julgen arvata, et lapsel, kellel on kõik olemas, on ka nendest asjadest lõpuks suva ja ta tunneb puudust ning hindaks hoopis midagi muud. Ida teab, et me ei osta iga kord poest midagi. Sätendavaid patju, uusi kaisuloomi, plastiliini, juuksekumme, šokolaade. Ta püüab iga kord, aga on leppinud, et iga kord ei saa. Et mitte olla mingi eriliselt range ema, luban ma aegajalt, talle täiesti ootamatult, midagi, mitte preemiaks või et teda ära osta, lihtsalt niisama. Ma ei ole mingi kasvatusteadlane, aga mulle tundub, et selline spontaanne ost rõõmustab teda palju rohkem. Paneb uut kaisulooma hindama rohkem kui kahekümneks minutiks.

Mina olen vanem ja mina otsustan siin majas

Mis puutub riietesse ja muudesse asjadesse, siis õnneks on meil Idaga paljus ühine maitse ja väga palju me kaklema ei pea, kuid ma pean ka tunnistama, et mõnikord ma pean kulmu kortsutades järgi andma ja tal lubama otsustada. Kui kõrvuti on roosad Elsa pildiga saapad ja pruunid karvase äärega matkasaapa moodi saapad, siis kahjuks (minu jaoks) jääb peale Ida maitse. Tema on ju lõppude lõpuks see, kes neid saapaid kandma peab ja oluline on see, et talle meeldib. Kui aga asi on ikka liiga “hull” minu arvates, siis peab Ida kahjuks hetkel leppima sellega, et mina olen vanem ja tean paremini. Saab täisealiseks, otsustab ise. Mu meelest peavad lapsel ka siin soovides olema mingid reeglid ja piirangud. Ma tean juba ette, et ma hakkan vaeva nägema sellega, et Ida sooviks liiga vara juukseid värvida, end meikida, aga ma kavatsen neid “lahinguid” pidada ja üheksa-aastaselt tal juukseid roosaks värvida ei luba, lihtsalt sest “laps ju tahab ja kes see keelab”. Muidugi oleks mu elu ka praegu palju lihtsam kui ma lubaks talle kõike, aga ma olen valinud teatud reeglid ja piirangud. Ei luba telefoni ja ipadi vahtida päevad läbi, ma tahan, et tal püsiks see lapselik fantaasia ilma nutiseadmeteta. Ida on kehv sööja ja toituks vist ainult kommidest kui tal lubataks, aga me oleme valinud “et täna sööme kommi ja homme sööme kommi” ei ole õige. Ma olen vanem ja mina otsustan siin majas, millest laps oma kõhu täis sööb. Kui kõht on täis õhtusöögi jaoks, on kõht täis ka kommi jaoks. Lihtne loogika!

Intriigi siit postitusest otsima ei pea, ajendatud loomulikult ühest teisest blogijast, kes on lapsekasvatuses hoopis teisel arvamusel kui mina, kuid see pole kriitika ega “ärapanemine” või rinnale rusikaga löömine, et “mina tean paremini”. Ilmselgelt ei tea mina paremini, kasvatan last oma põhimõtete ja maailmavaadete järgi (ja nagu me teame arvan ma, et olen kohati päris korralikult emana läbi kukkunud), kuid ma olen viimasel ajal aru saanud, et ma ei mõistagi enam endast nooremate suhtumist asjadesse. Ega nende maailmavaateid, suhtumist ellu. Ilmselt on mõistlik leppidagi sellega, et erinevad põlvkonnad ja erinevad suhtumised, mitte püüda üksteist ümber veenda. Näiteks olen ma arvamusel, et kui kõik kohe sülle kukub, siis kuhu kaovad unistused ja millegi poole püüdlemine? Elu ilma unistuste ja soovideta tundub nii igav.

Mida sina arvad? Kas lapsed peavad saama kõike mida tahavad või on vanematel õigus ka teinekord piire kehtestada ja lastele ei öelda?