Ma ei ole selle mehe peale armukade, mul on endal juba mitu aastat poiss-sõber olnud, aga pean tunnistama, et väga veider on seltskonnas, kus meie keskendume tavalistele 20aastaste rõõmudele ja muredele, kuid see mees paistab olevat meist nii üle. Iga kord, kui midagi ütlen, tunnetan, kuidas ta vaatab mind oma kõiketeadva pilguga ja mõistab justkui hukka.

Aga see ei ole tegelikult kõige suurem mure. Mu parim sõbranna on ise ka teistmoodi käituma hakanud ja isegi tunnistanud mulle, et ta ei taha enam osade oma sõpradega suhelda, sest nad olevat "nii lapsikud". Minu kohta pole ta midagi öelnud, aga samas tunnen, et mingi selline üleolev suhtumine tuleb sealt ka minu suunas.

Siit tekkiski küsimus: kas, kui käia väljas endast väga palju vanema inimesega, siis ongi raske vanasse seltskonda jääda ja üks peab tahes tahtmata oma elu muutma? Või on see lihtsalt nende probleem?