Pihtimus: miks ma abiellusin ja olin pikalt koos mehega, kelle surmast ma aastaid unistasin...
Muide, mul ei olnud enne teda ka ühtegi seksipartnerit — religioosses peres kasvades teadsin alati, et kingin oma süütuse oma abikaasale meie pulmapäeval. Nii läkski.
Ma teadsin algusest peale, et see on täiesti vale, sest kõhutunne ütles, et miski on paigast ära. Ta ei olnud vägivaldne ja ma ei tundnud tema suhtes vastumeelsust, aga ikkagi, kuigi ma väga püüdsin, ei tekkinud seda õiget keemiat ega särtsu. Mäletan, kuidas läksime abiellumiseks pabereid sisse andma. Hoidsime käest kinni, kõik oli justkui õige, aga vahetult enne ukseni jõudmist läksid mul jalad lihtsalt nõrgaks ja suutsin mõelda ainult: “Ei! Ei, ma ei suuda seda teha!” Aga võtsin end kokku ja pingutasin edasi.
Pulmapäeval nutsin autos, peksin rooli ja karjusin omaette, et ma ei taha seda teha. Tunnistasin sõbrannale, et ma ei taha üldse abielluda ega abielus olla, tema aga veenis mu ümber, et pulmapäeval ongi kõik närvis…
Hiljem tundus, et ma olen end justkui mingisse kirstu kinni pannud ja ma ei saa sealt välja. Lebasin oma abikaasa kõrval ja püüdsin välja mõelda, kuidas seda abielu lõpetada nii, et lahutama ei peaks. Unistasin ja nägin unes, et ta sureb ära… kõlab kohutavalt, aga need unistused hoidsid mind elus, need olid minu toimetulekumehhanismiks.
Viimane piisk karikasse oli meie poja surm. Siis olin omadega täiesti põhjas, aga oma kahe tütre nimel sundisin end sealt välja ronima. Mäletan veel, kuidas köögis seistes mõtlesin, et kui mul ei oleks tütreid, oleks ma ammu läinud… Ja siis ma läksingi.
Miks ma seda varem ei teinud? Sest ma kasvasin üles perekonnas, kus lahutus oli täielik tabu, nii lihtsalt ei tehtud. See oli häbiasi. Aga lõpuks tundus mulle, et see häbi oli vähem valus kui abielus edasi olla.
Nüüd lõpuks on mu elu radikaalselt teistsugune. Olen lahutatud. Ja mul on oma tütardega fantastiline läbisaamine, sest lõpuks ometi olen ma iseenda sõber ning toetan ennast oma valikutes.
Allikas: Prevention
