Hakkasime sõbrannadega tüdrukuteõhtu teemal arutlema juba aprillis. Mõtlesime, kuhu minna ja mida teha. Pruut neid traditsioonilisi lollusi kindlasti teha ei tahtnud, paljud ei tahtnud üle 50 euro panustada, ühist aega leida oli ka keeruline (paljud pisikeste lastega), aga lootus oli, et need takistused saab ületatud.

Olgu, kuna meid oli kokku üle kümne, siis 50 euro per nägu oli isegi tehtav. Plaan oli üürida kuurortlinnas üheks õhtuks üks korter, siis võtta fotograaf ja meikar, teha läbi mõned toredad ja mitte piinlikud mängud ning lõpetada õhtu ööklubis. Mingid kaunistused, joogid-snäkid ka ja ega siis hakkaski raha otsa lõppema.

Kõige suuremaks probleemiks sai seejuures aga ühise aja leidmine. Küll olid need, kes kodust kaugele tegelikult minna ei saanud, sest oli vaja õhtuks lapse juures olla. Olid ka need, kellel oli sel päeval lihtsalt mõni teine plaan või vaja järgmise päeva hommikul linnas olla. Ja siis olid veel need, kes lihtsalt vist vingusid vingumise pärast kõige üle, alustades sellega, et meie plaan on nende arust niru ja teeme üldse midagi muud.

Kogu asi eskaleerus aga väga ootamatult siis, kui need viimased vingujad otsustasid, et teevad üldse eraldi oma peo. Leppisid pruudiga kohe kõik asjad kokku ka ja alles siis teatasid meile.

Tore küll: nüüd oli meie eelarve täiesti lõhki, pruudi jaoks nagu ka imelik, et kaks tüdrukute õhtut ja samas korraldamata ka ei tahtnud jätta, sest muidu jääb mulje nagu me ei viitsinudki korraldada. Sõnasõjaks läks meil ka omavahel ja nüüd osad inimesed teistega ei suhtlegi.

Väga tore tunne pole küll praegu, kui mõtlen, et varsti peame ju ühise sõbranna pulmas kõik rõõmsalt käsi kokku lööma, kuigi tegelikult vaatame teineteist kullipilguga...

Viimane kord, kui võtan tüdrukuteõhtu korraldamise enda peale. Ma kujutan ette, et kui pruudid teaksid, mis draama nende erilise õhtu korraldamisega kaasas käib, loobuksid nad ise sellest hea meelega. Mina igatahes küll loobuksin.