Mul oli hiljaaegu üks selline kogemus ― kirjades kaunilt sirgjooneline mees kutsus mu õhtust sööma. Kuid sirgjoonelisusest kasvas õhtu jooksul midagi tõeliselt kummalist, mispeale, nagu arvata võite, oli mul hea meel koju minna ja tõdeda, et me rohkem ei kohtu, sest mulle see absoluutselt ei sobinud, mis kohtumisel toimus.

Nagu ikka, saime kokku, vahetasime pilke ja tervitusi, istusime lauda ja tellisime toidud. Veidi rabe on kohtumise algus alati, aga et olen üldiselt hea suhtleja ja minu kaaslanegi polnud just tummahammas, saime kenasti jutule. Mõtlesin, et oo, täitsa hea on rääkida temaga. Siis aga hakkasid tulema küsimused. Sirgjooneline mees tahab ju teada. Vastasin ausalt, millal lahku läksin ja miks ja kuidas praegu end tunnen. Sama küsisin ka tema kohta. Sain teada, et nemad kasvasid lahku ja tema on sellest kõigest juba ammuilma üle saanud ja on käinud kohtamas oma 10-15 korda vähem kui pooleteise aasta jooksul. Mina oma kahe jooksul olen kolm korda vähematega välja läinud. Ma ei julgenud küsida, kas siis tõesti polnud nende hulgas kedagi kobedat. Ma sain sellele vastuse hiljem kõige selle põhjal, mis järgnema hakkas.

Kuidagi tuli jutuks see, kuidas me oma eksidega kunagi kohtusime ja kui vanad me siis olime. Mina sain oma laste isaga tuttavaks, kui olin 18 ja kasvasin koos temaga päris naiseks. Me olime mõlemad noored ja noorelt saime ka lapsevanemateks. Lugu, mida ma ise siiamaani kalliks ja tähtsaks pean.

Minu vastas istuv kaaslane pani käed lauale risti ja vaatas kaugusse: “Sa ütlesid, et saite noorelt kokku ja koos täiskasvanuteks. Ilmselt siis jäid teil paljud vajalikud kogemused saamata ja pole ime, et hiljem lahku läksite.” Minu silmad läksid selle peale korraks suureks: “Et mida?”

Ma üldiselt olen selline, kes esmakohtumisel oma hambaid ei näita. Pidasin veidi vastu.

Mees rääkis edasi sellest, kuidas oluline on omandada kogemusi, et siis selle pagasiga suhtesse minna, et sinna jääda… (Ise oli ka lahutatud, tuletasin meelde.) Siis ma ei pidanud enam vastu ja ütlesin, et selleks, et midagi sellist väita, et mingid nooruses kogemata jäänud kogemused on lahkumineku põhjused, peaks olema kõrvale tuua mingi vastupidine näide, mis seda tõestab.
- “Noh, minu isa ja ema näiteks!” ― !!!???

Sealt edasi läks asi juba koomiliseks. Tuletan meelde, et see oli meie ESIMENE (õnneks ka viimane) kohtumine…

- “Kas sa tunned end puudutatuna?” ― “Jah!!!”

Ta vabandas. Jätnud selle jutu sinnapaika, liikus ta järgmise teema juurde: “Ma märkasin, et sa oled oma enesetutvustuses kirjutanud, et sinu elukaaslane peab olema truu. Et oled seda kohe päris mitu korda maininud.” Luristasin oma apelsinimahla ja mõtlesin, et mis sellega nüüd on. Muidugi peab mees olema truu. Kogemused möödunud elust on andnud selleks sooviks olulise põhjuse, mitte et selleks üleüldse mingit põhjust peaks olema…

“Aga kas sa ei arva, et asi on usalduses?” ― Ei ole olemas — kas tõesti istub mu vastas järjekordne, kes arvab, et suurim viga, mida naised suhtes teevad, on see, et nad ei usalda… Ja siis ma sain järsku aru. Minu vastas istub mees, kel on ilmselge soov mind paika panna, oma tõekspidamisi mulle pähe määrida ja väita mulle oma “kontrollküsimuste” najal, et ma arvan valesti, tahan valesti, peale selle, et nooruses oli mul tema meelest ka kõik valesti. Ma üritasin selgitada, et usalduse kui sellise teenivad ikka inimesed välja oma tegudega. Kui tegude najal on mul põhjust usaldada, siis ma usaldan. Vabalt! Kui sõnad räägivad üht, aga teod teist, siis andke andeks ― ma pole automaatpiloodil usaldaja.

Mis siis veel? Rääkisime veel tühjast-tähjast ja läksime laiali, auto juures sain veel viis kollast roosi. Eks ta sai ise ka aru, et oli olnud jäme. Ma palusin endale veidi mõtlemisaega, kuniks kirjutasin talle, et rohkem me ei kohtu.

Ja siis tuli viimane “pärl”. Et ma pole uueks suhteks valmis, et ma tegelegu oma negatiivsete emotsioonidega ja kui need asjad on tehtud, siis tulgu uuesti turule. Mitte küll päris sellises sõnastuses, aga mõte oli selge kui kristall. Kui kuskile saaks panna emotikoni, mis tähistab “drop dead” märki, siis umbes selline emotsioon mind tema vastust lugedes ka valdas.

Ja ma jäin mõtlema veidi laiema teema üle. Kust tuleb inimesel soov teist paika panna? Kust ta võtab selle õiguse? Ma ise mõtlen nii, et kuna mul on oma õue peal tegemist küllaga, siis ma ei lähe samal ajal teise õue peale kigisema, mis ta kõik tegema peab või teda lõhki analüüsima. Antud juhul veel esimese kohtumise ajal! Vaatamata sellele topitakse oma nina sinna, kuhu pole kutsutud seda tegema. Sest kuidas saab olla võhivõõra inimese asi minu juba elatud elu? Kas on tõesti nii, et 20 minutiga on võimalik elu ära tunda ja see lahti võtta? Terve uudishimu on okei, isegi tore, aga see, kuidas elu raskemaid teemasid psühhoanalüüsima kukutakse ― ei!

Kokkuvõtvalt: olles ise kiilaspea, oli tal oma elukogemuse põhjal tekkinud arvamus pikajuukseliste meeste kohta ― et need ei saa oma eluga hakkama! No comments