Noor õpetaja: lõin kooliukse rõõmuga kinni ega taha naasta! Minu õhulossid selle töö osas purunesid kiiresti
Mu ema on õpetaja ja lapsepõlvest saati olin veendunud, et tahan õpetajaks saada. Mul oli muidugi väga idealistlik arusaam ka. Elame väikeses kohas, kus kõik tunnevad kõiki ja kool väike. Kiusamist ja pisikesi probleeme oli, aga üldiselt koolipere siiski ühtne. Mu ema annab geograafiat - talle vaadati alt üles, valiti mitmel aastal ka õpilaste poolt kooli parimaks õpetajaks.
Mulle tunduski, et see amet on põnev ja auväärne. Mõelda, minust sõltub laste tulevik! Kindlasti lapsed hindavad ja hoolivad õpetajast... Noo jah, nii ma toona mõtlesin.
Geograafia pole päris minu temaatika, alati meeldis pigem ajalugu. Nii ma Tartus selle raja ette võtsingi. Kuna kursavend, kellega käima hakkasin, kolis pärast lõpetamist tööga seoses Tallinna, sobis ka mulle see mõte.
Ma mäletan, kuidas kaks aastat tagasi esimesel koolipäeval kooli läksin. Väike närv oli sees - soojenduseks anti mulle kohe viies klass ka, minust sai klassijuhataja. Aga see oli positiivne närv, ma tõesti ootasin hetke, mil minust saab õpetaja.
Sel aastal ma ei lähe avaaktusele, ei lähe enam kooli õpetama. Paari hea sõbra kaudu sain üldse tööle ühte reklaamibüroosse. Tundub täiesti teine maailm, aga olen ootusärev.
Jah, üks aspekt on muidugi palk - see on reklaaminduses märgatavalt suurem, kuid see pole põhiküsimus. Õpetasin suures koolis ja nägin peagi, et ei ole mingit aukoodeksit õpilastel õpetajate suhtes. Ma ei hakka ütlemagi, mis hüüdnimed mulle pandi. Need polnud ilusad. Ja sära asemel nägin palju tülpimust, ma üritasin tunde põnevaks teha, tõin külalisrääkijaidki, aga teismelised olid nii passiivsed.
Elu iroonia. Mind hakati suuresti kiusama ka seetõttu, et ma üritasin seista nende õpilaste eest, keda kiusati. Eriti just klassis, mida ise juhatasin. Ja see ässitas ülejäänud klassi minu vastu.
Suur kool on väga anonüümne ja vähemasti meil oli direktoril suhteliselt ükskõik. Tal on oma kindel lähiringkond, kes talle korda lähevad. Uus õpetaja on tema jaoks tühi koht. Ma olen väga hoolas inimene. Mu õhtud möödusid nii, et valmistasin tunde ülipõhjalikult ette, suhtlesin muidugi ka oma juhatatava klassi lapsevanematega.
See on omamoodi naljakas, kuidas tänapäeval vanemad arvavad, et on kui kuningad. Kui laps kehvema hinde saab, oi seda kisa. Süüdi on alati õpetaja, mitte marakratt, kes ei viitsi kodus midagi õppida. Üks ema oli nii hüsteeriline, et otsis välja kuskilt mu telefoninumbri, helistas ja sõimas läbi, et minu pärast jääb tema tütar medalist ilma.
Need kaks aastad ma olin ses mullis nii sees, et eraelu kannatas. Oma kallimast läksin lahku ja mul tekkis tervisega imelikke probleeme. Kord kimbutasid peavalud, siis lõputuna näiv silmapõletik ja nii edasi. Perearst kehitas vaid õlgu ja ütles, et mul on stress. Selleks kevadeks olin nii väsinud ja ausalt öeldes ka kuri. Ma polnud enam mina ise. Ilmselt mõni ütleb kohe kõrvalt, et näe - hädine lumehelbeke - aga kõrvalt ongi alati hea tänitada. Pole õrna aimugi, mis on reaalsus. Tunnistan ausalt - ma põlesin läbi.
Alles siis, kui lahkumisavalduse viisin, tundis direktor veidi muret, et mis mind häirib. Enne oli ükskõik. Kui nägi, et mind ei anna ümber veenda, hakkas hoopis pahandama, et miks ma varem ei teatanud (ütlesin juunis), et neil nüüd keerukas uueks õppeaastaks õpetaja leida.
Ema pakkus, et ma läheksin sinna maakooli õpetama, hoopis teine keskkond. Siiski keeldusin, kuna Tallinnas juba püsiv kodu olemas ja mul on tunne, et vajan restarti. Otsast alustada, maailmas on muudki peale õpetamise.
Paraku olen hoiatav näide, aga kindlasti mitte ainus. Paljud noored õpetajad löövad ukse kinni ning tagasi enam ei vaatagi.
