Eesti mees arutleb: ainult mehed ei ole palgalõhes süüdi, naised on ise mugavustsooni kinni jäänud

Palgalõhe on pidevalt teemas ja alati minnakse süüdistades äärmustesse, kuigi see ei ole nii must ja valge olukord. Minu arust ei ole ainult mehed süüdi selles, et eksisteerib palgalõhe.

Täiesti kindlalt on olemas mehi, kes millegipärast aktsepteerivad tööl enda kõrval ainult teisi mehi ning oma lolluste väljaelamiseks vajavad teiste meeste tunnustust. Nad tahavad ka naiste imetlust, aga need on kaks eraldi olukorda. Selleks on neil meestel vaja palgata kenasid naisi ja macho-mehi. Ju vist ainult üleoleva suhtumisega ülemuseks saabki. Aga alati hoitakse naisi madalamal, et kõik ikka ülemusele alt üles vaataksid või tunnetaksid tema võimu.

Teine põhjus aga on ju naistes endis. Millegipärast jäädakse mugavalt ühele töökohale ja talutakse rohkem ebamugavusi. Näiteks kui palk tundub olevat väike, siis ei julgeta seda küsida hirmust kaotada töö. Mees seda ei karda nii väga. Või ei taheta öelda mingeid ebameeldivusi välja, sest jällegi kardetakse kaotada töö.

Kas see on kuidagi sisse kodeeritud, et naised ajavad taga turvatunnet ja kindlat tööd isegi siis kui see halb on? Paljudel juhtudel on ju ka suhetes nii? Mitte öelda, et mees viskab kergemini asja nurka ja liigub edasi pohhuismist, aga ta julgeb rohkem ainult endale mõelda, olla isekas.

Naised, kas teie arust on põhjus teis endis või meestes, et on olemas palgalõhe?