Lugejakiri: poemüüja töö rikkus mu tervise ja pani end tundma pisikese mõttetu mutrina

Mõne päeva eest sai palju tähelepanu Evelin Ilvese öeldu, et piisab pilgust ehitusele või Maximasse ja kohe on näha, kus töö käib ilmselgelt üle jõu. Selle taustal kirjutas Naistekale 20ndates naine, kes ise ühe suurketi poes töötas.

Kolisin kahe aasta eest Tallinna, et siin haridus omandada. Mul pole jõukaid vanemaid või sukasäärde kogutud raha, teadsin, et pean mingi ameti ka leidma. Läksin ühte poodi tööle. Ütlen taustaks, et tegu pole Maximaga, aga üks suurkettidest küll.

Ma töötasin seal veidi üle aasta. Jooksin kogu aeg kooli ja töö vahet. Tegin tööl hiigelpikkasid vahetusi, olin tööl ka riigipühadel ja mille eest - palk oli kuus veidi alla 700 euro (bruto), kätte umbes 620.

Õnneks elasin mitme sõbraga koos ja üürikulud polnud metsikud, sain ikka kuidagi hakkama, aga olgem ausad - summa on naeruväärne.

Kliendile võib tunduda, et mis seal müüja töös rasket. Lased aga triipkoodid läbi, naeratad ja ongi kõik. Tegelikkus on teine. Kassas olles on ikka väga kitsas ja üldjuhul oled pigem jalgade. Nii on lihtsalt kassalindilt asju lihtsam haarata. See aga tähendab, et jalad on valusad, selg on valus. Kogu kupatus. Üldjuhul pole keegi ainult kassas. Mina näiteks panin vahepeal kaupa välja. Ma olen püüdlik ja üritasin kiiresti, aga kaubad on rasked. Kaalun ise 50 kilo kanti. Kujutage nüüd ette, kuidas näiteks suuri alkoholikaste vean...

Ma ei saanud siis ise aru, õigemini ei tahtnud ju tunnistada seda. Alles hiljem läksin seljavalu pärast arstile ja selgus, et see ongi nüüd krooniline probleem ja oleks pidanud varem arstile minema. See oli umbes aasta pärast seda, kui olin müüjana tööle hakanud. Peagi panin ameti maha ka.

Töö oli lihtsalt vastumeelne ja nüri. Ma ei läinud tööle särasilmil, vaid kurvalt. On muidugi ka positiivseid hetki - näiteks viisakad ja sõbralikud kliendid, lapsed - aga negatiivset on enam. Ja vähemasti mulle tundus, et meie suur pood oli alamehitatud. Kõige jubedamad hetked olid muidugi õhtul 18-19 paiku, kui inimesi korraga poes väga palju ja kassasid vähe avatud. Ütlen ausalt, ühel sellisel õhtul oli mul korraks tunne, et minestan. Muudkui lükkad asju kassast läbi, aga järjekord ei vähene, vaid kasvab. Nii mõnigi klient ei suuda end tagasi hoida ja hakkab sõimama. Õnneks sain väikese pausi teha, kolleeg tuli appi.

Kui ma teatasin, et ära lähen, üritas juhataja ikka veenda, et jääksin. Ta ütles, et kaadrivoolavus on nii suur, et ma kui kogenud tegija võiks ikka jääda. Sel hetkel olin seal töötanud veidi üle aasta ning juba vana kala. Ma ei mäletagi täpselt, mitu inimest aasta jooksul tuli ja läks, aga neid oli päris palju.

Ma ei kahetse, et müüja töölt lahkusin. See raha pole väärt närvikulu ja ka seda, et tervis kehvemaks läheb. Kokkuvõttes tundsin end seal ka pisikese mõttetu mutrina, kes teeb väga väikese summa pärast rasket tööd.