Pulmafotograaf Mait Jüriado: head ajad ei ole väga õpetlikud, küll aga on halvad
Kui kehtestati esimene reisipiirang, tekkis sisemine alarm ja võtsin kiirelt ühendust oma paariga, keda pidin kolme päeva pärast Islandil kaks päeva järjest pildistama. Selgus, et tabasin nad õnne kombel kolm tundi enne nende planeeritud äralendu USAst. Otsustasime meie reisi teadmata ajaks edasi lükata, sest ka nemad on oma tööajas paindlikud. See oli õige otsus, sest nii minu kui ka paljud muud lennud tühistati järgmisel päeval ja nad oleks pidanud ilma minuta Islandil olema. Fotomälestus sellest reisist oli nende peaeesmärk.
Tühistamised läksid sujuvalt, nii hotellide, autorendi kui ka lennupiletitega, kuigi viimased õnnestus tühistada peale nelja tundi ootejärjekordades istumist lennufirmaga. Hea, et üle maailma pakutakse talupojamõistuslikult tasuta tühistamist ja muutmist, mis tavaolukorras tähendaks kindlat rahakaotust.
Järgnevatel päevadel helistas mulle mitu paanikas pruuti, kelle pulmad Itaalias ohtu sattusid. Itaalia oli lukus. Rahustasin, sest meil oli veel mitu kuud nendeni aega. Läks veel mõni päev, kui oli selge, et ka need on teadmata ajaks edasi lükatud. Kokkulepped jäid kehtima, kuupäevad muutusid. Sellele järgnes veel mitmed tühistamised portreeklientidelt. Internet oli täis muretsevaid fotograafe ja teisi loomeinimesi. Inimesed ilkusid kommentaariumites, et kuna nüüd on kõigil kaamera taskus, ei ole enam fotograafe vaja ja maailmakord on muutunud. Järjest tuli murelikke teateid fotograafidelt, peaasjalikult seda, et kaotatud on mitme kuu tööd ja enam. Aga kas ikka on?
Olin paanikas ja käisin toast tuppa. “Mis nüüd saab?” mõtlesin ma paaniliselt ja olukord tundus selg vastu seina olevat nagu nurka surutud loomal. Ainult vastuhakk puudus täielikult. Minu järgmised kolm kuud on kalendris tühjad, mul on suur leibkond, keda üleval pidada, kodulaen ning lisaks renoveerime osaliselt meie elamist. Sääste praktiliselt ei ole, sest kogu eelmisel aastal teenitu on sisuliselt maja ees ehitusmaterjalide virnades ootel ja töömehele plaanitud töötasu pidi tulema minu Islandi teenistusest, mida nüüd enam polnud. Lisaks on pulmade ja pildistamise osas kevad absoluutne hapukurgihooaeg. Kõige halvem aeg selle kriisi tulekuks üldse.
Nendest hetkedest alates on olukord läinud veel hullemaks. Fotograafid on esitanud ühispöördumise koos paljude teiste vabakutseliste inimestega ja juba on antud teada ka esimestest päästemehhanismidest. Viimasest selgus fotograafide foorumis, et ühemehefirmadele need ei laiene. Toetust hakkavad ilmselt saama alates kahe töötajaga firmad, mis tähendab, et enamikule väikeettevõtjatele tõmmatakse kott pähe. Selleks hetkeks olin olukorraga leppinud ja nägin esimesi päiksekiiri. Ma olen juba ammu võtnud seisukoha, et riigile ei ole mõtet loota ja see on mulle vastuvõetav. Kui tahta, et midagi saaks tehtud, tuleb seda teha ise.
Hoobilt tekkis rohkem vaba aega, mida ma hakkasin kiirelt rakendama enesearengusse. Võtsin ette õppevideod, mis seisid juba aastaid ootel, kammisin läbi tundide viisi YouTube’i videosid, kus õpetati erinevaid asju. Hakkasime vaatama abikaasaga filme ja veetma rohkelt aega lastega. Kõike seda olin ma juba eelmise aasta lõpust teinud, justkui aimates, et nii läheb. Mitmeid signaale märgates karjus terendav kriis silmapiiril juba mõned kuud tagasi. Inimesed olid juba varasemalt muutunud broneerides ettevaatlikumaks, broneerimissoove tuli vähem ja üleüldse oli kaalumist rohkem. Ettevõtjatest sõbrad on maininud sedasama. Islandi turism oli juba mitmendat aastat järjest kahekohalistes kukkumisnumbrites, mis peegeldus vaikselt ka minu töös. Nüüd aga oli pealesunnitud kriis pannud mind ja teisi kohustuslikus korras ümber mõtlema. See oli lihtsalt viimane tõuge enne oodatud laksu.
Selleks hetkeks olin juba suutnud end nii palju koguda, et nägin kriisis võimalust. See oli kohati lausa fantastiline, sest sain hakata tegelema asjadega, milleks mul kunagi varem aega ei olnud. Avastasin, et ma polnud juba mitu aastat sisuliselt midagi õppinud, vaid oravrattas tööd tagunud. “See maailm vajaski pausi”, mõtlesin endamisi. “Ja mina ka!”
Minu silmad avas aga pangatädi kiri mulle täna hommikul. Minult küsiti, kuidas koroonaviiruse levik Eestis mõjutab minu äritegevust, mis on mõju selle aasta sooritusele, prognoosid ja mis kulusid ma vähendada kavatsen? Panin andmed paberile, tegin prognoosid ja lõin arvud kokku, sest ma pidin selle kõik pangatädi jaoks visualiseerima. Avastasin, et olukord ei ole üldse nii hull, kui ma alguses paaniliselt kartsin.
Selgus, et ma ei ole rahaliselt kaotanud mitte sentigi, sest kõik minu tööd on edasi lükkunud, mitte tühistatud. Fotosessioone planeeritakse kaugele ette, see ei ole kaup, mida emotsiooni pealt minnakse kaubakeskusesse ostma. Seega tuli osa sellest tööst nüüd lihtsalt ümber tõsta.
Pulmapaikade, lennupiletite, hotellide ja rentidega saab hetkel jätkuvalt võrdlemisi kergelt muutusi teha. Pulmade planeerimise osas ei tohiks tulevastel paaridel probleeme tekkida ning kui see kriis ükskord möödas, tulevad pered ja muud kliendid taas pildistama. Rohkem kui varem. Olin vaimustuses, sest olukord ei tundunud üldse nii halb kui alguses paanitsesin. Tänasin mõttes pangatädi.
On selge, et turureeglid on muutunud ja maailm enne seda. Jah, see annab põntsu tulevastele broneeringutele, aga siin ongi koht, kus saab areneda. See toob suurepärase võimaluse õppida kandikul kätte. Kui see ongi kriis, mida pole viimased kümme aastat olnud ja kus majandus on õitsenud püstloodis, siis just sellises kriisis ma tahaksingi elada. Sellest ju pääsu ei ole nagunii. Head ajad ei ole väga õpetlikud, küll aga on halvad.
Selle artikli kirjutan ma suures optimismiuimas. Asjad võivad eskaleeruda kiirelt, aga lohutust annab see, et olen ühiselt selles kõiges koos oma teiste saatusekaaslastega. See kriis puudutab meist igaüht, keda rohkem, keda vähem.
Kui tegemist ei ole fataalse krahhiga, annab see võimaluse uuteks asjadeks — õppimiseks, äriplaani muutuseks, miks mitte kasvõi elukutse vahetuseks? Kuid need, kes üritavad, tulevad siit kindlasti tugevamana välja. Olge hoitud ja terved!
