Kuidas ma kalorite asemel kilomeetreid neelama asusin

Veel aasta aega tagasi vaatasin ma üpris viltu inimestele, kes kulutasid sadu eurosid nendele moodsa nimetusega aktiivsusmonitoridele. „Kes tahab liikuda, liigub niikuinii,” olin kiire arvamust avaldama. Veel rohkem jäid mulle ette inimesed, kes pidasid vajalikuks oma läbitud marsruute sotsiaalmeedias jagada. „Kas kogu maailmale kuulutamata ei saa siis trenni teha?” mõtlesin. Teate, mis eriti irooniline? Arvustajaks oli inimene, kes valetas töötervishoiuarstil käies end hoopis aktiivsemaks, kui ta tegelikult sel ajal oli.

Ma ei ole end kunagi väga heaks valetajaks pidanud – see lihtsalt ei tule mul kuigi hästi välja –, aga mis puudutab iseendale valetamist, siis selles kuulun ma täielikku meistriklassi. Nii ei olnudki suur üllatus, kui oma sportimisharjumusi kommenteerides lipsas kuidagi üle huulte, kuidas mul on ikka tavaks aeg-ajalt joosta ja jalutada. Kui aeg-ajalt tähendab kord aastas spordiriiete selgaajamist, siis küll. Igal muul juhul olid minu liikumisharjumused sel ajal alla igasugust arvestust. Pidev enesepete pani küll halvasti tundma, aga siiski mitte piisavalt, et end näiteks jõusaali ajada. Minu üleliigne rasv lõi ainult suurest rõõmust käsi kokku ja kaalunumber jätkas tõusu. Nii nagu ta oli teinud juba paar viimast aastat pärast istuvale tööle minemist.

Jätkus juba tuttavaks saanud muster: päeval nühkisin kontoritooli, õhtul premeerisin end diivanil lõsutades kõige hea ja paremaga, sest jälle oli ju seljataga üks tohutu väsitav päev, millesarnast ei mäletagi. Sama oli ju eile ja miks peakski homne kuidagi teistmoodi olema.

Kõik hakkas muutuma pärast seda, kui ühel päeval tööle minnes kuulsin kolleege omavahel rääkimas sellest, kes kellele eelmisel nädalal trennitegemise ja kaloripõletusega ära tegi. Seda jälgisid nad oma randmele sätitud nutikellalt, mis palus aeg-ajalt jälle püsti tõusta ja paar sammu teha. Minule, tulihingelisele arvustajale näis see pidev robotlik kella järgi tegutsemine muidugi taas pisut veider. Siiski pean tunnistama, et samal ajal tekkis minus ka mingi lapselik õhin ja huvi selle maailma vastu. Äkki isegi soov võistelda? See ei jäänud märkamata ka kolleegidele, kes juba järgmisel hetkel tegid minu kallal vähemalt sama osavat – kui mitte osavamatki – mõjutustööd kui kaubanduskeskustes ligi tikkuvad müügimehed. Ärge küsige, miks see neile oluline oli või kuidas mul juba järgmisel hetkel endalgi kell käel oli. Tundsin vast, et mul pole ju enam midagi kaotada.

Tundub, et õhin polnud asjata. Nüüd, kolmveerand aastat hiljem on mul jätkuvalt kindlad eesmärgid, palju päevas liikuma peaksin. Kordi, kus mõni endale seatud eesmärkidest on jäänud täitmata, saab ühe käe sõrmedel üles lugeda. Alati on nende taga olnud põhjus – olgu õe pulmapidu või ühisüritus kolleegidega. Sündmused, kust võib-olla ei oleks niivõrd ilus vahepeal mitmekilomeetrilisele jalutuskäigule minna. Aga üldiselt ... kui ma ei vehi spordisaalis, siis ma jooksen. Kui ma ei jookse, siis ma jalutan. Aga mis peamine ja kõige tähtsam, ma liigun. Võin juba praegu öelda, et see esialgu mõttetuna näiv tehnikavidin sai minu peal harjumuse kujundajana igatahes paremini hakkama kui kehalise kasvatuse tund või uusaastalubadus.

Praegu pean ma randmel istuvast abilisest tõepoolest väga lugu. Seega püüan end ikka kursis hoida, mida uut nutikellade maailmal pakkuda on – hoian silmad lahti, kui tuleb välja mõni uus vidin või uuendus. Seda enam, et ma ei ole ühe konkreetse brändi usku, vaid soovingi leida seda endale õiget, mis suudaks kõige paremini minu elustiiliga ühte sammu käia. Seekord võtsingi ette eestlaste seas armastatud Fitbiti aktiivsusseadmete uusimad versioonid, et vaadata, kas mõni neist võiks mulle sobida.

Fitbit Inspire 2

Esimesena tahtsin näha, milleks on võimeline Fitbit Inspire 2, mis eristub oma rahakotisõbraliku hinna ja minimalistliku disaini poolest – peenike aktiivsusmonitor meenutab pigem käevõru kui kella. Enim huvitab mind, kas mulle piisaks ehk ka ainult sellest. Ost ei tekitaks vähemasti rahakotti liiga suurt auku.

Minu esmamulje pärast seda, kui olen aktiivsusseadme karbist välja võtnud ja seda randmele proovinud, on selline nii ja naa. Kui oleksin üks neist, kes eelistaks igapäevaselt kanda klassikalist käekella, oleks mu valik tõenäoliselt just see – kaht kella ju ometi käe peale ei pane. Mina, kellel mul isegi ei ole praegusel hetkel klassikalist käekella, eelistan lihtsalt aktiivsusmonitori, mis oleks ühtaegu käekella eest. Tunnen, et peenike aktiivsusmonitor jääb siiski liialt käevõruks.

Mida arvan aga pärast mõningast kasutamist? Pean tunnistama, et muidu saab Inspire 2 hakkama kõige hädavajalikuga. See on rohkem kui piisav kõigile, kes tahavad lihtsalt jälgida oma üldist päevast liikumist – nii sammudes kui ka kilomeetrites –, pulssi ja und, aga ka salvestada oma treeninguid. Olgem ausad, seda me ju ühelt aktiivsusseadmelt eelkõige ootamegi – pelgalt aktiivsuse jälgimiseks ei ole tõesti mingisugust mõtet mitusadat eurot juurde maksta. Seda enam, et mida rohkem kõiksugu lisafunktsioone, seda rohkem võtab seade üldjuhul akut. Seadmeid, mille akuprotsendil silma peal hoida, on aga juba niigi piisavalt: telefon, sülearvuti, Bluetoothiga kõrvaklapid ... Inspire 2-ga on olukord muretum, sest selle aku peab vastu lausa kümme päeva.

Üks, mida jään Inspire 2 kasutades siiski igatsema, on ekraan ja sellele ilmuvad teavitused. Intervjuudel ja mis tahes teisi töiseid tegemisi tehes on hea, kui saan kiire teavituse, mis parasjagu meilile laekus või kes soovib mind kätte saada, ilma et peaksin iga mõne aja tagant telefoni järele haarama või pingsalt postkasti jälgima. Lihtsalt, et tööle keskendumine oleks efektiivsem.

Fitbit Versa 3

Just see on põhjus, miks võtan järgmiseks proovida Fitbit Versa 3 – tean, et sel on nutitelefoni teavitused olemas. Minu ootused on üldse päris suured, sest selle eelkäija Versa 2 on mulle juba varasemast tuttav – olen seda sõbranna randmel uudistanud. Uut mudelit karbist välja võttes ja uurides püüangi pingsalt seda sõbranna kella silme ette manada, sest mulle paistab uus mudel sellest isegi pisut kumerama disaini ja elegantsema välimusega olevat.

Niipea kui Versa 3 randmele sätin, saan aru, et see passib sinna kuidagi paremini kui minu varasem nutikell – püsib hästi paigal ega sõida mööda rannet ringi. Peale selle, et olemas on veel ühed minu varasemad lemmikud – kontaktivaba makse, Spotify tugi –, on sel mudelil ka sisseehitatud GPS, mis tähendab, et ma ei pea enam jooksma või jalutama minnes ilmtingimata telefoni kaasa võtma. Jess! Lõpuks ometi!

Õhtu lõpuks teeb mind aga kõige rõõmsamaks hoopis asjaolu, et ma ei pea oma kella üle päeva laadima. Seega kui pärast viiepäevast proovimist kella randmelt võtan, ei olegi selle aku veel tühjaks saanud ja peaks vist isegi päevakese veel vastu.

Fitbit Sense

Järgmisena soovisin katsetada ka seda Fitbiti lipulaeva, mis maksab pea 100 eurot rohkem kui eelmisena katsetatud nutikell Versa 3. Kas selline hinnavahe õigustab end? Välimuselt on nad ju põhimõtteliselt identsed – ei jäägi oma elegantsuses klassikalisele käekellale väga alla. Minule, kellele mulle disainkellade bling-bling niikuinii ei istu, on selline klassikaline, aga siiski šikk disain hästi meelepärane. Nii nagu Versa 3, istub ka Sense randmel väga hästi.

Enamik funktsioone paistavadki olevat samad, mis uusimal Versal. Siiski on üks, mis mulle kohe hästi põnev tundub. See on EDA sensor (electrodermal activity – toim), mis võimaldab mõõta oma stressitaset, aga jälgida ka randme temperatuuri. Viimane on eriti hea näiteks palaviku varaseks avastamiseks. Seega kui läksingi nädalavahetusel teatrisse, kus uksel ootas ees temperatuurikontroll, oli mul juba kindlustunne varasemast olemas – olen terve ja võin julgelt teatrisse minna. Samamoodi on praeguses olukorras ju tööl käimisega. Juhul kui kell suudabki mulle aegsasti teada anda, kui hakkab palavik tekkima, jääb ehk ära üks praeguse aja täiesti reaalne, aga õnnestu stsenaarium, kus võin tahtmatult kogu kontori eneseisolatsiooni saata või veel halvem, oma kolleege nakatada. Õnneks katsetamisperioodil igatahes kell mulle liiga kõrgest temperatuurist märku ei andnud.

Juhtumisi oleks ka stressitaseme mõõtmiseks paremat aega raske tahta – sügis on meil toimetuses üks toimekamaid aegu, kus üks töö ajab teist taga. Minu pingetaluvus kipub seega olema nagu Ameerika mäed – kui ühel hetkel tunnen, et tulen kõigega toime, siis järgmisel hetkel võivad olla kohustused juba üle pea kasvanud. Hästi hea on siis igaks juhuks oma stressitaset mõõta ja vajadusel päevaks-paariks või kas või üheks ainsaks õhtuks aeg maha võtta. Minule igatahes andis kell pärast stressitaseme mõõtmist kenasti märku, et võib-olla tasuks pisut vabamalt võtta. Õnneks oligi nädalavahetusel tulemas teatri-spaanädalavahetus, kus sain uueks nädalaks uut energiat varuda. Mis kõige tähtsam, ka kell hindas selle mõtte heaks!

Millise kella valiksin?

Kas leidsin endale sobiva nutikella ja kas see muutis mu elustiili? Viimasele saite vastuse vast juba artikli algusest. Usun tõepoolest, et kolmveerand aastat on piisav aeg, et harjumus jääks püsima.

Peale selle, et olen märksa liikuvama elustiiliga, olen saanud lahti ühest tobedast harjumusest, mis pärsib tohutult keskendumisvõimet – pidev telefoni kontrollimine. Katsu sa keskendunult artiklit kirjutada, kui pead samal ajal silma peal hoidma ka sisse tulnud uutel meilidel ja telefonikõnedel. Nüüd piisab ühest pilgust kellale, et näha, kas on päriselt midagi pakilist või võin vastamise rahumeeli edasi lükata. Kusjuures selle mugavusega harjub nii ära, et praegu ei tahaks enam mingi valemiga sellest loobuda. Näiteks nüüd, kus talv on jälle ukse ees, ei pea ma enam iga tühise värina peale kindaid käest koorima ja taskust või kotist telefoni otsima. Viskan pilgu kellale ja kui pole ilmtingimata vaja, ei tegelegi sellega praegu.

Just see on põhjus, miks tunnen, et Inspire 2-st jääb mulle siiski pisut väheks. Teised kaks – Versa 3 ja Sense – teevad aga minu pragusele nutikellale ära suisa kahes asjas: nii aku vastupidavuses kui ka selles, kuivõrd hästi kell randmel istub. Funktsioonid on suures plaanis samad, aga sisseehitatud GPS ja EDA sensor on midagi, mis tulid mulle positiivse üllatusena. Seega kibelen nüüd isegi kella välja vahetama, et ei peaks enam oma nutiabilist iga paari päeva tagant laadima ja saaksin ka telefoni kaasa võtmata välja sportima minna. Sestap arvan, et minu järgmine randmel istuv abimees võib olla just Fitbit Sense.