Ema arvates oli tal suhe pojaga nii lähedane. Miks laps isa juurde läks? Kõik koos, väikeses korteris elades, tundis laps isaga suhtlemisest puudust. Võib-olla sellepärast otsustaski, et nüüd on nad ka rohkem isekeskis koos?
Poja meeleolud lahkukolimisjärgsel ajal olid kallistuste, küsimuste ja vihahoogude kiired ümberlülitused. “Kummaline, et pidin kordi ja kordi kinnitama lapsele (kes alaliselt elas isa juures), et isa armastab teda,” rääkis lahutatud naine. “Aeg-ajalt läksin nii vihaseks, et mind on aastaid petetud ja olin valmis igasuguseks kättemaksuks oma untsu keeratud elu eest. Mul on tagantjärele hea meel, et asjatundjate toetusel suutsin jääda lapsele lapsevanemaks ja säilitada siiski lähedased suhted oma pojaga ka eraldi elades.”
Lapse õigused
Lapse õiguste konventsioon, mis sätestab kõik olulise lapse õiguste tagamisel, ütleb, et igas olukorras seataks esikohale lapse huvi. Lapse huvi pole seotud huvidega huviharidusele, vaid see on õigus elule, võimalikult heale tervisele ja arengule, kaitsele füüsilise ja psüühilise vägivalla eest, õigus oma arvamusele, ja mis üks olulisemaid — lapse õigusele mõlemale lapsevanemale. Kõike eelnevat peaks tagama eelkõige ühine kodu oma vanematega.
Lapse elukoha määramine lahutusel on üks erandlikest otsustest, kus laps jääb igapäevaselt ilma emast või isast, kuigi mõlemad on lapse suhtes olnud hoolivad ja armastavad, kuid elukaaslastena ei tulnud enam toime või ei tahtnud muul põhjustel enam ühist kodu jagada.
Kuidas jääda lapsevanemaks lahutuses, kui hinges võib olla nii palju solvumist, viha, kättemaksuiha, kurbust ja kõigele käegalöömist?
Ühine elu abikaasadena on lõppenud, aga koostoimimine lapsevanematena jätkub. Lahutus on sageli ootamatu, sageli ainult ühe osapoole otsus, millega teine osapool ei pruugi nõustuda. Olukorda püütakse varjata sugulaste, töökaaslaste, sõprade ja ka laste eest. Lahutus on väiksemate laste puhul täiesti arusaamatu ja ega lahutajad ka endale sageli teadvusta, milliseks lahutusjärgne elu kujuneb. Segaduses on kõik — lapsed, lapsevanemad, sugulased ja sõbrad.
Kui perekonnas on lahkuminek vältimatu, oleks õige aeg sellest teavitada ka lapsi. Samas peaks teadvustama ka endale, et ei olda enam abikaasad, vaid koos tegutsevad lapsevanemad ning täiskasvanu tarkusega peaksime ka laste suhtes käituma.
Osa vanematest arvab, et mida kauem nad lahutust suudavad laste eest varjata, seda parem. Kui lastele aegsasti lahutusest ei räägita ja lapse ellu tehakse suuri muudatusi, milleks laps on ette valmistamata, siis kõigutab see tugevalt lapse usaldust täiskasvanutesse ja usku elu etteennustatavusse.
Raske? Jah, väga, kuid laste usalduse ja läheduse säilitamiseks peaksime seda tegema, ja kui võimalik, siis mõlemad lapsevanemad koos. Oleks hea, kui eelnevalt oleks üldjoontes kokku lepitud, millest räägitakse. Olenemata laste vanusevahedest tuleks seda teha kõigi lastega korraga, et keegi ei tunneks end eemaletõugatuna. Lastele peaks jääma aega, et end lahutuseks ja selleks, et üks lapsevanem läheb mujale elama, saaksid valmistuda.
Sageli arvavad lapsed, et üks lapsevanematest lahkub kodunt seepärast, et nad on tüütud, rumalad või väsitavad. Seepärast tuleb sõnaselgelt välja öelda, et lahutuse põhjus ei ole laste käitumine, vaid täiskasvanute vahelistest asjaoludest johtuv. Lastele peab jääma aega, et “seedida” saadud infot, et siis vanematelt saada vastuseid küsimustele, mis neile olulised.
Laste esimesed reaktsioonid võivad vanemaid ehmatada, pahandada, olla piinlikud: see oli ammu teada; mind see ei huvita, ah tehke, mida tahate; aga kus ma elama hakkan; ema on süüdi; kui isa ära läheb, saan omaette toa; leppige ära.
Kuulake ja lubage neil välja öelda kõik, mida nad tahavad. Sageli küsitakse ühte ja sama küsimust mitmeid kordi. “Ma ütlesin juba” on vale vastus — tuleb seletada nii mitu korda, kui vaja.
Küsimused võivad olla ootamatud ja lapsele rahuldavat vastust leida võib olla raske. Paus venib pikaks ja siis võib küsija suust tulnud mõte olla vastuseks, mida täiskasvanult oodati. Mõnikord ollakse etteütlemise eest lausa tänulikud, jääb üle vaid nõustuda. Ärge kiirustage vastamisega, öelge ausalt, kui ei oska vastata. Võib-olla seda küsimust peaks lapsega koos arutama.
Meil on kalduvus leevendada halba olukorda lubadustega, mille täitmist ei suuda me tagada. Kui lubadused ei täitu, tekitame enda vastu usaldamatust.
Lahutuslapse lisastressid
Kooselu lõpufaasis võib kodus päris pikalt valitseda vanematevaheline sage, avatud ja vihane tülitsemine. See on suurim arengurisk, mida lapsed võivad kogeda. Seepärast võib lahutus lastele isegi soodsalt mõjuda, kui olukord kodus pärast lahutust muutub rahulikuks ning etteaimatavaks.
Hea oleks, kui pärast lahutust suudetakse täiskasvanute omavahelised asjad lahendada rahulikult, lapsi tülidesse nö. tunnistajatena või teadete edasitoimetajatena kaasamata. Ei ole mõtet külas käinud lapse kaudu rahuldada oma uudishimu eksi meeleolude, söögi, puhkuseplaanide jm kohta. Laps pannakse vastamisega keerulisse olukorda — iga teade võib mahajäetud lapsevanemat ärritada ja laps ei taha kurvastada oma vanemat — ta võib hakata valetama või tõmbuda endasse.
Veelkord — laps armastab mõlemat vanemat, ükskõik millised nad ka ei oleks. Seepärast peaksid ka sugulased, sõbrad, tuttavad hoiduma vanemate arvustamisest laste kuuldes.
Lisapingete tekitaja on elukoha vahetus. Lapsel, ka lasteaialapsel, on oma sõbrad, kes on enesestmõistetav ja tähtis osa ta igapäevaelust. Lahutuse tormilisematel aegadel, mil vanemad vaid iseendaga tegelesid, olid just lapse eakaaslased need, kes teda mõistsid ja toetasid. Võib-olla lasteaialapse ainuke hooliv ja kuulav täiskasvanu oli lasteaiakasvataja.
Elukohavahetus, mis toob lapsele kaasa lahkumise lapsepõlvesõpradest, kooli-, huvialaringi-ja trennikaaslastest ning perekonnasõpradest, on lisapingete tekitaja. Eriti lapsele, kes ei ole eriti hea kohaneja. Et uus elukorraldus, kus vanemad elavad eraldi ja laps peab kohanema kahe koduga, on oluline, et elu lapse ümber säiliks võimalikult tavapärasena.
Kõik vana ja harjumuspärane on turvaline, seepärast võiks lapse ja kaugvanema kohtumised toimuda kahekesi (uue elukaaslase juuresolekuta), et anda kindlustunnet lapsele, et lapsevanem hoolib, tunneb huvi ja armastab teda, vaatamata sellele, et elab kodunt eemal.
Andke lapsele aega toime tulla elu muutustega, selleks võib minna kaks-kolm aastat. Ärge jätke ka ennast üksi — küsige abi spetsialistidelt, hoidke enda ümber toetavaid sõpru ja sugulasi — nii olete parem ka lapsevanemana.
Lapsega peab rääkima eelseisvast lahutusest
- Õigel ajal.
- Eale sobival moel.
- Koos, kui vähegi võimalik.
- Mitte liiga detailselt.
- Lahutuses ei ole mingil määral süüdi lapsed.
- Isaks-emaks olemisest ei saa end lahutada.
- Lastele antakse aega “seedimiseks”.
- Lapse peab ära kuulama.
- Elukoha muutus tekitab lisapingeid.
- Ära kasuta last vahemehena.
- Ära halvusta teist lapsevanemat.
- Pärast lahutust on lapsevanemana toimimine raske.
- Kasuta asjatundjate abi.
