Peagi avastad oma ukse tagant kulleri, kes ulatab sulle lillekimbu. Kui nõustud lillede saatjaga lõunat sööma minema, vahib ta sind unistaval ilmel, ükskõik kui leebelt või karmilt sa ka ei ürita viia tema teadvusesse tõsiasja, et sul on mees olemas. Kes meeldib sulle, et mitte rohkem öelda. Kellega sul on tõsine suhe. Kellega te elate koos. Kellega sa tahad abielluda.

Ilmselt võiksid ka öelda, et sul on riiete all kogu keha karvadega kaetud või sul on olnud 214 üheöösuhet. Ta lihtsalt ei kuule, samamoodi kui ei taipa, et sõnumitele ja kirjadele vastamata jätmine tähendab ainult üht: ta ei paku sulle huvi.

Lõpuks lased endale tuimalt välja teha, koduukse ette sõidutada, teatad, et sul pole vähimatki soovi teda sisse kutsuda, ja lööd autoukse pauguga kinni. Poole tunni pärast tuleb sõnum: meil oli nii tore õhtu!

Kui esimest korda sellise mehega kokku puutusin, arvasin, et tal on midagi tõsist viga, mingi vaimne puue või et tegemist on potentsiaalse vägistaja või hullumajaasukaga. Aga selgus, et ta ei ole mingi erand. Paistab tõepoolest kehtivat selline reegel: mida halvemini ja hoolimatumalt mehega käitud, seda rohkem ta sind jahib.

Sellel seaduspäral on aga ka teine pool: mida hoolivam mehe vastu oled, seda rohkem hakkab ta sinust eemale tõmbuma. Kas mehed ongi ainult jahimehed?

Kui naisel on mehe vastu tunded tekkinud, on paljudele loomulik mehe eest hoolitsema hakata. See osutub veaks: mees tahab sageli ise hoolitseja olla. Võib-olla ei tunne ta end muidu suure, tugeva ja vajalikuna?

Pealegi hakkab mees igasuguseid väikseid, aga küllaltki aeganõudvaid hoolitsemisilminguid väga ruttu iseenesestmõistetavana võtma. Mitte armastuse märgina.

Naine saab oma hoolitsemisinstinkti rahuldada nende peal, kes seda tõepoolest vajavad: lapsed, kas või koduloomad… Oma mehe suhtes tuleks aga käituda nagu bitch.

Ühesõnaga: kalli mehega peaks käituma nii, nagu käitud tüütu ja pealetükkiva meesisendiga. Siis ta arvab, et peab sind endiselt jahtima, ega suundu uutele jahimaadele.