Lust ja lillepidu said just otsa ehk hüpohondriku infokiri
Seni on mu rasedus olnud nagu jalutuskäik päikesepaistelises pargis. Veidi iiveldusi jah alguses, aga muidu kena ja tore. On saanud reisida, jalutada, väljas käia ja naine olla. Nüüd siis, mil ette kerib 30. nädal, on vaevuste raskekahurvägi platsis. Krambid jalgades, õhupuudus. Valu rinnakus. Toonused. Jalgpall siseelunditega. Väsimus. Vana pimesoolearmi tulitamine. Laigud näos.
„Mis sa muretsed,“ lohutab mees. „Sul on seni olnud lausa igavalt tavaline rasedus.“ Ta nimelt jälgib vaat et minust hoolikamalt iganädalast Babycenter.comi infokirja. Mul olevat nädalast teise kõik tüüpilised märgid ja seisundid.
Sama arvab ka ämmaemand. Mu vererõhk on kogu aeg muutumatult sama normaalne. Mul pole rauavaegust ega veresuhkruprobleeme. Ma kasvatan eeskujulikult oma kõhtu ja kosun vajalikest kohtadest. Ma olen suutnud oma kaalu normis hoida. See, et mul vahetevahel kuskil pistab või torgib, on normaalne. Ei maksa asju endale ise hullemaks mõelda.
Mnjah. Põhivaevuste turmtuli hakkas nagu Murphy seaduses kohane kaks päeva pärast mu viimast visiiti. See valu rinnakorvi all ehmatas ikka tublisti ära. Kuid kaine mõistus seletas koos beebilehekülgede (mitte foorumite!) abiga: see on arvatavasti kasvav emakas, mis surub su rinnakorvile. Preeklampsiast on asi kaugel – mul pole vedelikupeetust, turseid, peavalusid ega silme ees sähvivaid rõngaid.
Krampe sain küll juba enne arsti. Ühel ööl ärkasin selle peale, et jalga läbistas põrgulik valu. Sirgeks lüüa ei õnnestunud, see ähvardas pildi eest viia. Kuidagi masseerimisega sain krambi minema, kuid selle käigus õnnestus kogu maja üles ajada ja ehmunult voodi äärde tuua. Magneesiumipuudus, nentis ämmaemand ja soovitas senise preparaadi välja vahetada. Tegingi seda. Ostsin ka rasedatele sobiva veenilaiendite kreemi ja tugisuka valusale kohale. Aitas väga hästi. Rohkem pole seni krambid ega liikmete suremine kiusanud. Sülitame kolm korda mõttes üle õla.
Toonustest olin seni lugenud beebifoorumites ja imestanud, mis need veel on. Paar korda olin isegi kogenud, et kõht sekundiks justkui kõvastuks ja siis lõtvub. Nüüd aga – kujutage ette vaatepilti. Peen sohvabaar, lõbus seltskond pajatamas reisimuljeid. Rase limpsib oma neitsilikku mohhiitot ja kargab nagu nõelast rabatuna püsti. Mis juhtus? Lihtsalt alakõht tõmbus terava valuga pingesse, nagu oleks keegi sisemuse tulisesse haardesse võtnud. „Mis on, kas hakkad juba sünnitama ve,“ küsisid lauas istuvad mehed huvitatult (on tõhud, eks ;). „Rahu, Maril on lihtsalt toonused. Need käivad asja juurde,“ lausub mu lauanaaber vaikselt, 12-aastase tirtsu emme. „Mine koju, heida pikali.“
Muidugi ei anna ka põnn ise armu. Ja meie veel nimetasime teda raseduse alguses hellitlevalt Potsatajaks, Tšeburaškaks. Et selline nunnu ja hellik jne. Noh, see hellik on muutunud parajaks trööbikuks. Öösel saab oma osa ka issi, kui ma ta endale elavaks padjaks teen. „Rahu, Tšeburaška, öö on magamiseks,“ pomiseb ta vahel läbi une, kui põnn on taas otsustanud läbi minu kõhunaha teda pehmesse kohta udjada. Ma ei taha talle öeldagi, kuidas ta meid vaevalt mõne kuu pärast öösiti äratama hakkab;)
Ma ise küll eelistan pigem tunda põnni liikumist kui mitte. Juba praegu olen aru saanud, et tal on omad selgelt eristuvad une ja ärkvelolekutsüklid. Üks pikem unetsükkel on keset päeva, mil vahetevahel olen veidi pabinasse sattunud. Miks sa ei liiguta end? Juba kolmandat tundi? Ärka nüüd üles ja anna meile teada, et sa elus oled. „Kuule, kuidas sa ise sellesse suhtuksid, kui keegi käib sind une pealt segamas, et kas sa elad veel,“ turtsatas mu ämmakas selle peale muigvel sui.
Tema sõnul on rasedus normaalne elu osa. „Naise keha ongi loodud rase olema,“ lohutas ta mind. Mitte midagi üleloomulikku selles pole. Kõik on hakkama saanud, ka selle kolmanda, viimase trimestriga, mil koormus järsult kasvama hakkab. Ning õppima oskuslikumalt tegutsema. On paradoksaalne, et ajal, mil teised rasedad mõtlevad endasse tõmbumise peale, on mul töötegemispaanika kuubis. Stabiilset, st palgatööd ma rasedana ei leidnudki, kuigi vahepeal lootust nagu oli. Töötukassa lõppes ja emapalgani on hea mitu kuud aega. Dekreedirahasid ma ju ei saa. Kuid luban, et võtan asja rahulikult. Mu laps ei pea kannatama selle all, et emmel on majandusliku sõltuvuse ees sügav kompleks.
Nii et ikka tasa ja targu. Pikutades ja lilli nuusutades. Elu on kõigest hoolimata ilus, eriti see, mis minu enda sees kasvab. Isegi kui see koorem enam nii kerge kanda pole. Nii palju ma posijaid usun, et halvad asjad sünnivad siin elus halbadest mõtetest. Luban mitte oma elu keeruliseks mõelda. Oh, ja rasedusfoorumites käimist tuleks kah piirata. Tõsiselt. Minusugune esmarase-paniköör saab sealt kohati rohkem kahju kui kasu.
PS: näitasin seda kirjatükki ka abikaasale ja küsisin arvamust. „Hüpohondriku infokiri,“ naeris ta ja utsitas: „Mine pane end nüüd riidesse. Lähme päikese kätte.“
