Olen naine, palun makske mulle vähem palka!
See kõik aga näitab otse loomulikult, et minu töövõime ja produktiivsus on tunduvalt kehvem meeste omast. Ilmselgelt peaksin seega tulevikus vabatahtlikult leppima kolmandiku võrra väiksema palgaga, sest tugevamate lihastega võrreldes ei maksa ei kõrgharidus, töökogemus ega erinevate keelte oskus absoluutselt mitte midagi. Üleüldse oleks ilmselt parem, kui ma istuksin ainult kodus, keedaksin süüa ja kasvataksin lapsi, sest kui ma ei suuda suusatada sama kiiresti kui Andrus Veerpalu, olen ma töötajana täiesti kasutu. Lihtne!
Ausalt öeldes ma ei mõista, kuidas saab konditsioneeritud kontoris istuva töö tegemise produktiivsus olla seotud lihasmassiga — kontoriinimese töö tulemust ei mõõdeta ju enamasti selle järgi, kui kiiresti ta suudab raskeid kartulikotte ühest toa otsast teise tassida. Rääkimata sellest, et taolise loogika järgi peaksid kõik normaalses vormis naised saama tunduvalt kõrgemat palka kui nende suurte õllekõhtudega ülekaalulised meeskolleegid. Heas füüsilises vormis naine jaksab ju ilmselgelt kiiremini joosta kui ülekaaluline mees.
Ma ei tea, kuidas töötab nende meeste mõistus, kelle arvates on naised mingi teise sordi inimesed, kelle mõistus töötab kehvemini, kuna nende keha rasvaprotsent on kõrgem. Kahjuks siiski pean ma nende meeste olemasoluga iga päev arvestama.
Just tänu selliste meeste kõvale lobitööle saavad paljud minuvanused naised isegi kuni kolmandiku võrra vähem palka kui sama tööd tegevad mehed ning sellise suurepärase tulemusega oleme Euroopas esirinnas. Kõigis teistes Euroopa Liidu riikides saavad mehed ja naised võrdsemaid palku kui Eestis. Just tänu sellistele meestele arvavad paljud tublid Eesti naised endiselt tõsimeeli, et nad peavadki vähem palka saama — nõnda on see ju alati olnud. Just tänu sellistele meestele ei julge paljud naised oma õiguste eest seista ja nõuda võrdse vastutuse ning kohustuste eest võrdset palka. Just tänu sellistele meestele on Eesti naiste tööpäev tunduvalt pikem paljude meeste omast, kuna koju jõudes peavad nad lisaks palgalisele päevatööle koristama meeste räpast pesu, kasima majapidamist ja tegema süüa.
Alati, kui mulle tuletatakse meelde, kui šovinistlik maa Eesti tegelikult on, teeb see mind kurvaks. Hea küll, ma pean tunnistama, et mind ennast ei ole peaaegu kunagi tööalaselt ahistatud minu soo tõttu ning ma julgen ka väita, et tööandjad ei ole mulle kunagi soo tõttu vähem palka maksnud. Teiste naistega sel teemal vesteldes jääb aga mulje, et ma olen pigem erand kui reegel — minuealised naised saavad vähem palka kui mehed, kuigi teevad rohkem tööd ja ületunde.
Millest on väga kahju, aga millest ma mõnes mõttes saan siiski ka aru — keskmine naine on siiski veel üsna allaheitlik ja kui Mees talle tähtsa näoga räägib, kuidas ta on vähem väärt, siis suure tõenäosusega naine usubki. Ta jääb uskuma väiteid, nagu mujal makstaks talle veel vähem palka ja nõutaks veelgi rohkem ületunde ning töötab vaikselt edasi, taludes tingimusi, millega mehed ealeski ei nõustuks.
Ma olen siiski optimist ja loodan, et ka need naised, kes on senini peljanud „kapist välja tulla“, julgevad tulevikus aina enam oma õiguste eest seista ja oma väärtust mõista. Kui oleme naistena teadlikumad oma väärtusest tööturul, on ka tööandjatel raskem meile meestega võrreldes vähem palka maksta. Arvestada tuleb muidugi sellega, et iseenda eest tuleb seista ise — oleks naiivne jääda ootama ja lootma, kuni ebavõrdsus palkades iseenesest kaob.
