Lapsed ja liiklus - igas vanuserühmas on omad probleemid
Näiteks teame, et kaks kolmandikku lastega juhtunud õnnetustest leiavad aset pärastlõunal kella 13 ja 18 vahel. Siiski ei ole ohtlik mitte see aeg iseenesest, vaid õnnetusi soodustab asjaolu, et lapsed on väsinud, liiguvad hulgakesi koolist koju või trenni ning nende tähelepanu on hajunud. Samuti ei ole sel ajal lapse kõrval täiskasvanut, kes hommikuse koolimineku ajal tihti saatjaks või sõidutajaks on.
Tänase seisuga on liikluses vigastada saanud 208 alla 18-aastast last ning hukkunud on kaks tüdrukut, kes mõlemad olid õnnetuse hetkel sõiduautos kaasreisijad. Laias laastus jagunevad õnnetused nii, et pooled lapsed saavad viga sõitjatena, ülejäänud kas jalakäija või mingit liiki sõiduvahendi juhina. Need õnnetused, kus laps on ise aktiivses otsustaja rollis, jagunevad süülisuse mõttes samuti peaaegu pooleks ning veidi enam kui pooltel juhtudel on viga saanud laps ka õnnetuse põhjustaja.
Jättes kõrvale kaasreisijana õnnetusse sattunud noored, saavad lapsed liikluses kõige enam viga jalakäijatena. On suhteliselt loogiline, et kõige rohkem on probleeme tee ületamise situatsioonis, kuna just selles olukorras sattuvad autod ja lapsed n.ö ühele tasandile. Autojuhtide poolelt on siin ohutuse tagamise esimene reegel mõistlik sõidukiirus nende kohtades läheduses, kus lapsed teele võivad sattuda. Tuleb osata tähele panna hoiatavaid märke ning mitte ainult liiklusmärke. Näiteks võiks tee ääres koera märgates käia peast läbi mõte, et kuskil läheduses võib olla ka poiss või tüdruk, kellega koer nö koos käib.
Põhimõtteliselt saab lastega juhtuvate jalakäijaõnnetuste ära hoidmisele kaasa aidata igaüks, kes jalgsi liigub. Selleks tuleb ise head eeskuju näidata ja vajadusel lihtsalt sekkuda teiste vigadele tähelepanu juhtides. Trollist maha tulnud pundis jääb meeterviiekümnene tegelane ikka teise ritta ja halvemal juhul isegi ei näe foori. Kui kiirustav täiskasvanute punt keelavale tulele vaatamata liikuma hakkab, läheb väike inimene neile pahaaimamatult järgi ja lubava tulega läheneva auto kiiruse peale ta isegi ei mõtle. Järgmise foori taha jõudes on ta aga juba õppinud, et minnakse siis, kui saab, mitte siis, kui tuli lubab.
Sageduselt järgmised on noorte jalgratturitega juhtunud liiklusõnnetused, mida sel aastal on olnud 28. Seejuures näitab viimase 12 kuu õnnetuste analüüs, et kui jalakäijaõnnetusi on kõige rohkem vanuserühmas 6-9 ja vanemate seas on neid vähem, siis jalgrattaõnnetused hakkavad sagenema just 10. eluaastast ülespoole. Jalgrattasõidul aitavad õnnetusi ära hoida liiklusreeglite tundmine, oskus teiste liiklejatega arvestada ja vilumus kaherattalise juhtimisel. Kindlasti tasub ka halvimaks valmistuda ja alati kasutada kiivrit, mis on alla 16-aastastele kohustuslik ning helkurvesti, mis teeb ratturi tunduvalt paremini märgatavaks. Uue liiklusseadusega antud võimalusse rattal ülekäigurada ületada tuleb aga suhtuda äärmise ettevaatlikkusega, sest erinevalt jalakäijast pole jalgratturil sebral eesõigust. Pahatihti näeb linnaliikluses ka lubamatut pilti, kus jalgrattur käitub vastavalt fooritulele või muudele liiklusoludele kord kui autojuht, siis kui jalakäija ning alles viimase variandina juhi kohustusi täitva jalgratturina.
Üha enam annavad vanemate laste seas liiklusõnnetustes tooni ka noored mopeedijuhid. Maanteeameti 12 kuu analüüs näitab, et ligi sajast juhtunud mopeediõnnetusest 40s on mopeedijuht olnud alla 18-aastane. 2011. aasta sisse jääb viimastest 22 õnnetust ning neist 13 on juhtunud noore mopeedijuhi süül. Kui tükk aega oli mopeedidega seonduv seaduste mõttes üks suur hall ala, siis juulist jõustunud liiklusseadus on siin mõnevõrra selgust toonud ning ehk hakkab levima ka arusaam, et roller on tegelikult samasugune sõiduvahend nagu auto. Ka sellele juhile kehtivad nõuded ei ole midagi palju leebemat või vähemtähtsat. Igal juhul peab meeles pidama midagi, mida võiks nimetada turvalisuse eksponentvõrrandiks – mida suurem on liikumiskiirus ja väiksem on sõitja teadmistepagas ning kogemus, seda ettevaatlikum olla tuleb.
Uljust ja kambavaimu ei saa ilmselt noortest välja ei nuttes, paludes ega ähvardades. Aitab ainult selgitamine ja üldine arusaam, et liiklusrikkumine pole lahe ning pole popp ega noortepärane saada ise liikluses viga või põhjustada sõbrale tõsine trauma. Kolleeg Raul Rom maanteeametist on öelnud, et kuigi halbade asjaolude kokkulangemisel on õnnetus paratamatu, pole need asjaolud vältimatud. Ja just nende „asjaolude“ ilmnemist peamegi vältima.
Marili Kohava
Politsei- ja piirivalveameti korrakaitsepolitseiosakonna vanemkomissar
