Minu Sitsiilia: päkapikk, ilukirurg ja töötu mina

Katkend Mae Meruski raamatust "Minu Sitsiilia", kirjastuselt Petrone Print.

Sobiva töökoha saamiseks on vaja soovitusi. Minul ei olnud neid kusagilt võtta, sest polnud mul siin ei sugulasi ega ka tähtsaid sõpru.

Korter oli leitud. Suvest oli sääste ka kõrvale pandud, aga ikkagi tuli töö leida.
Kõigepealt otsustasin rõhuda oma keeleoskusele ja kogemusele turismi vallas ning vehkisin kirjutada portsu CVsid, kus kirjas minu arvutioskused, pikaaegne töökogemus turisminduses ja võõrkeeled. Saatsin need Palermo ja selle ümbruse hotellidesse — lootuses, et ehk vajab keegi tublit ning keele­oskajat inimest hotelli vastuvõttu — ega saanud mitte ühtegi vastust! Mõne aja pärast juhtus üks minu siinne tuttav seda CVd uurima ning naeris mu välja. Loomulikult ei saavat ma sellise CVga ühtegi hotelli tööle: kuna hotellipersonal on suhteliselt viletsasti tasustatud, siis minu kogemustega tööotsija väikese palgaga ei lepiks. Hotelliomanikud võtavad tööle pigem umbkeelse inimese, kui raatsivad palgaks suuremat raha välja käia.
Ega’s midagi, tuli edasi vaadata.

Järgmisena võtsin ette töökuulutuste lehe, kus pakkumisi rohkem kui küllaga, aga kui lähemalt vaatasin, siis otsiti kas ukselt uksele käivaid müügimehi või töötajaid call center’itesse. Viimased on tegelikult samuti müügiasutused, kus peab inimesi nende kodutelefonil tüütama ja üritama mingit kaupa või lepingut pähe määrida. Ma pole kunagi sellesse, et need tegelased minu kodurahu rikuvad, soojalt suhtunud, ning sama­suguseks tüütuseks ei soovinud ma kohe kindlasti mitte saada. Samuti võis minna poodi müüjaks ning teha kuuepäevaseid töönädalaid umbes 400 euro eest kuus. Kuna pidin maksma üüri ja kommunaalteenuste eest ning midagi ka sööma, siis sellised kohad kahjuks ei sobinud.

Valisin välja paar kuulutust, kus otsiti sekretäri või asja­ajajat — kontoritöö kogemus oli mul ju olemas.

Kohe esimese helistamise peale läks täkkesse ja mind kutsuti töövestlusele — oh seda õnne!
Mu siinsed tuttavad olid mind hoiatanud, et olgu ma ettevaatlik, ka töökuulutuse kaudu võib sattuda mõne maniaki küüsi! Aga seda ma eriti ei kartnud. Vaatan oma 180 sentimeetri kõrguselt enamikule siinsetele meestele (ja ka potentsiaalsetele maniakkidele) ülevalt alla ning ma ei saanud kuidagi uskuda, et kellelgi oleks tulnud tahtmine minuga jõudu katsuda. Ja maniaki küüsi, kui saatus seda kui paratamatust ette näeb, võib ju sattuda ka lihtsamalt — näiteks nurga peale poodi minnes…
Paljud siinsed kontorid näevad veel ka tänapäeval välja nagu Eestis 80. aastatel. Nii ka see koht, kuhu ma töövestlusele läksin. Väsinud mööbel, paarikümne aasta tagune remont ning hiigelsuur kirjutuslaud keset tuba, justkui rõhutamas asutuse olematut tähtsust. Kui minu ehk tulevane ülemus laua tagant püsti tõusis, sain aru, et kirjutuslaua massiivsus peab korvama ka selle peremehe pisikest kasvu. Päkapikk ulatus mulle ainult rinnuni, aga oli kohalike meeste kena kombe kohaselt igati üles vuntsitud ja lõhnastatud. Kätlesime viisakalt ja ta palus mul istuda. Töövestlus võis alata.

„Nii, sa oled välismaalane, eks?”
„Jah, olen küll.”
„Ja kust sa tuled?”
„Eestist.”
„Ukrainast?”
„Ei tule Ukrainast, Eestist tulen.”
Päkapikule jäi suhteliselt segaseks, mis vahe võiks olla Eestil ja Ukrainal, aga see teda ei heidutanud ning ta jätkas vapralt:
„Meil on arenev firma ja tegeleme natuke kõikide asjadega, reklaamiga, kaubandusega…”
Ma hakkasin juba vaikselt aduma, et nii arenenud firmasse pole mul küll mingit omapoolset panust anda, ning kes olid need „meie”? Kusagil ei paistnud ühtegi töötajat.
„Lisaks eespool mainitule tahan ma minna poliitikasse. Mõistad, see on väga vastutusrikas samm!”
Noogutasin, andmaks märku, et saan aru selle sammu vastutusrikkusest.
„Seega otsin ma erasekretäri. Saad aru, see on väga tähtis, inimest, keda ma võiks usaldada ja kes oleks minuga igal pool kaasas. Poliitikasse minnes ma peaksin ka üsna palju reisima ning ta peaks mind minu reisidel saatma.”
Reisimine kuulsa poliitikuga kogu maailmas — kas see ei peaks olema iga sekretäriks pürgija unelm? Sain juba liigagi hästi aru, kuhu sihitakse, aga mulle hakkas tobe situatsioon omamoodi meeldima ja otsustasin kaasa mängida. Kui mind üritatakse lollitada, eks siis lollitan vastu! Manasin näole imetleva pilgu ja noogutasin Päkapiku illusioonide peale innukalt kaasa.
„See peaks olema eriline inimene, mulle väga lähedane ja alati olemas, kui mul teda vaja on.”
Aga otse loomulikult! Kaval teine ka, ei ütle otse välja, vaid keerutab — kas ta tõesti arvab, et ma olen poolearuline ning lasen endale sellisel moel kärbseid pähe ajada?
„Kas sa oled abielus või kihlatud?” tundis ta huvi ka minu isikliku elukorralduse vastu.
„Ei.”
No kui mul oleks jõukas mees, kas ma siis siin sinusugusega väitleksin, oleksin hea meelega lisanud.
„Väääga hea! Siinsetele meestele sageli ei meeldi, kui naine tööl käib, ja mees võib tulla naise töökohta isegi armukadedusstseeni tegema. Või keelab töölkäimise üldse ära. Parem, kui meest ei ole! Ma ei taha mingeid perekonnaprobleeme oma tööd segama!”
No ikka. Suurem osa armukadedusest pimestatud meestest teinuks ju temasugusele kerge vaevaga tuule alla! Iga elatud päevaga õpime midagi ja ka mina olin nüüd taas ühe tõe võrra targem — ei mingeid sitsiillastest mehi ega kihlatuid!
Lõpuks, olnud veel kümmekond minutit jutustanud oma suurejoonelistest plaanidest, mida ma ainult poole kõrvaga kuulasin, viitsimata isegi süveneda, teatas Päkapikk:
„Kuna minu valik on väga tähtis, siis on töövestlusel kaks vooru. See oli nüüd esimene, siit saavad parimad teise vooru ja siis ma teen oma otsuse!”
Muidugi, kuidas isandad ainult soovivad. Unustasin küsida, mida minuga teises voorus tehakse, juhul, kui ma sinna peaksin jõudma.
Päike paistis aknast mulle otse näkku ning ma teadsin, et selline valgus teeb mu silmad eresiniseks — see peaks olema piisav, et anda Päkapikule löök allapoole vööd ning panna ta minu kasuks otsustama. Naeratasin malbelt, kätlesime taas viisakalt ja jätsime jumalaga.
Tänavale jõudes panin Vespale hääled sisse ning sõitsin lähedal asuvasse aiandisse, et osta rõdule mõni kena lill, kui helises telefon — oli möödunud ehk paarkümmend minutit ajast, kui ma olin oma potentsiaalse tööandja tema illusioonidega üksi jätnud. Toru teises otsas oligi Päkapikk, kes teatas:
„Minu otsus on tehtud, valisin sinu!”
Milline rõõm ja au! Olin hetkeks sõnatu.
„Aga teine, see tähtsam voor, mis pidi otsustav olema? Kuidas siis sellega jääb?” ei suutnud ma küsimata jätta.
„Ei, ma olen kindel, et sina sobid selle töö jaoks väga hästi! Sellisel juhul pole teist vooru enam vaja teha.”
Ma ei viitsinud enam lihtsameelset mängida ning ütlesin karmil häälel telefoni:
„Mängime nüüd ausat mängu — keda sa otsid, kas töötajat või naist –, lase käia ja ütle välja!”
Selline otsekohesus lõi Päkapikul jalad alt — ta kokutas midagi ning vajutas siis telefoni kinni. Aga tuli välja, et lisaks suurele poliitikahuvile oli mees ka järjekindel. Paari minuti pärast helises telefon uuesti:
„Ära saa minust valesti aru, see pole üldse nii, nagu sa mõtled, ja…”
Ma palusin ennast totrustega enam mitte tülitada ning lõpetasin kõne. Loodetavasti on ta tänaseks teinud edusamme nii reklaamis, kaubanduses kui ka poliitikas ning tema sekretär saadab teda alati ja kõikjal. Loodetavasti on neiu Ukrainast.

***

Otsustasin, et enam ei uuri kuulutusi, kus pole ei töö sisu ega koht täpselt määratletud. Silma jäi selline kuulutus: „Otsitakse osalise tööajaga töötajat ilukirurgi erapraksise vastu­võttu. Vajalik inglise keele ja arvuti kasutamise oskus.”
No ilukirurg küll ei tohiks mingi naljavend olla! Ja osalise ajaga töö sobis ka, sest lootsin, et sellisel juhul on mul võimalik näpistada mõni vaba nädal oma turismirühmadele, kes olid kevade poole siiamaale tulemas.
Helistasin tohtrihärrale ja minu imestuseks ei kutsunudki ta mind oma kliinikusse, vaid hoopis kohvikusse, kus me siis „võiksime kohvitassi taga tööasjadest rääkida”. Kui kohvikusse, siis kohvikusse. Doktor oli umbes 60aastane pikka kasvu meeste­rahvas, väga eeskujuliku käitumise ja kommetega. Vestlesime pisut ühest ja teisest ning kui kohv joodud ja jutud räägitud, lubas ta minuga lähipäevil ühendust võtta. Mul oli tõeliselt hea meel — viisakas inimene ja töökohalootus — ning uskusin, et olin endast meeldiva mulje jätnud. Nii see otse loomulikult ka oli, sest paari päeva pärast helises telefon, helistajaks minu tulevane tööandja.
„Tere! Kuidas elad?”
„Tere! Hästi, tänan küsimast!”
„Kas sa tuleksid minuga aperitiivile?” tahtis ilukirurg teada.
Mis aperitiivile? Aga kliinik? Töö? Olin pisut segaduses, aga otsustasin kutse vastu võtta.
Saime juba tuttavas baaris kokku, jõime oma joogid ja ma üritasin juttu ikka ametlikumale tasandile juhtida, aga tema rääkis aina maast ja ilmast. Lõpuks teatas:
„Ma tahan sulle midagi näidata, sõidame!”
„Mida?”
„Ära muretse, ega sinuga midagi ei juhtu, istu autosse, sõidame.”
Ehk lõpuks näen ka kliinikut ja tulevast töökohta, tuli mulle pähe naiivne mõte. Kuna doktor ei paistnud ei kahtlane ega ka vägivaldne, otsustasin, et isegi kui tal peaksid olema kurjad kavatsused, siis mida ta minuga ikka linna vahel teha julgeb. Ronisin tema kõrvale autosse ja hakkasime sõitma.
Palermos on kolm jahisadamat, üks otse kesklinnas ja kaks pisut eemal. Sõitsime kaugema sadama juurde ja ta jättis auto sadama värava taha seisma. Valvur tundis doktorit ja tervitas teda. See andis mulle julgust juurde, et tohtril pole ehk kavatsust mind muulilt merre lükata. Kõndisime natuke, kuni ta jäi uhke jahi ette seisma ja teatas:
„See on minu paat. Kohe, kui ilmad ilusaks lähevad, läheme sellega merele, mina ja sina, ainult meie kahekesi!”
Selline ettepanek võttis mind muidugi sõnatuks, aga ei äratanud mingit huvi romantilise jahisõidu vastu mehega, kes oleks võinud vabalt olla mulle isa eest. Tema arvas loomulikult, et oli suutnud mu pahviks lüüa, ja nagu tulevastest paadi­sõiduplaanidest veel vähe oleks olnud, üritas mulle kätt õrnalt ümber õlgade panna. Nüüd sain ma päris kurjaks:
„Käed eemale! Kohe autosse ja viid mu koju!”
Doktor ehmus: „Mis siis nüüd juhtus? Kas ma solvasin sind?”
„Jah, solvasid küll. Mina otsin tõepoolest tööd, aga sinul pole nähtavasti seda pakkuda. Kas oledki üldse arst?” Tegelikult ma teadsin, et ta oli tõepoolest see, kellena esines, sest olin ettevalmistustööd teinud ja telefoniraamatust tema nime juurest infot otsinud. Ka kliinik oli olemas.
„Mina, ja pole arst? Tahad, näitan tunnistust?”
„Ei taha, mul on juba üsna kama kaks, kes sa oled — nüüd aga kiiresti autosse ja viid mu otseteed koju, või hakkan jala astuma!”
Jala muidugi minna ei tulnud — see oleks olnud mehe enese­uhkusele liig ning pettunud peigmees viis mind vastu vaidlemata koduukse ette. Terve tee ei rääkinud ma temaga ühtegi sõna ning autost lahkudes jätsin moka otsast hüvasti. Viisakuse mõttes. Sain järgnevate nädalate jooksul veel paar korda temalt kõne, aga ei vastanud enam. Eks tal oli ka põhjust solvuda, kui temale ja tema romantilisele jahile eelistati mingit osalise ajaga töökohta!
***

Kunagi aastate eest lugesin ühest Eesti ajalehest siin apelsinikorjamisel abiks käinud tüdrukute juttu sellest, kuidas Sitsiilias peab töökoha saamiseks ilmtingimata tulevase ülemusega voodit jagama. Nii hull see asi nüüd ka ei ole ning eks naistelembesi tööandjaid leidub iga rahva hulgas. Olen hiljem saanud igati tõsiseid töökohti ilma igasuguste siivutute ette­panekuteta ning ma kahtlen, kas eelnevalt kirjeldatud situatsioonide puhul üldse oligi mingit töökohta pakkuda — kui häbenetakse lehte panna naise otsimise kuulutust, siis ehk proovitaksegi töökuulutuste rubriigiga. Kuigi ma pole veel kohanud naist, kes selle kaudu endale meest otsiks! Aga ehk leidub selliseidki…
Üks on aga kindel: kui on tutvusi, on ka võimalus saada paremaid töökohti. Hea sõna sõbra suust kaalub üles ka kõige hoolikamalt ette valmistatud CV.

***

Töökoha saamine (loe: mugava töökoha saamine) on Sitsiilias suhteliselt keerukas. „Mugav” töökoht on riigiasutuses ja sarnaneb paljuski nõukogudeaegsega: palk ei ole just väga suur, aga see-eest kindel, puhkus ja muud riigipühad on tasustatud ning pensionifond jookseb. Ja saab viilida. Seepärast ongi ametiasutustes asjaajamine üks suhteliselt piinarikas tegevus, sest mõnd ametnikku võid otsima ja ootama jäädagi — teda lihtsalt pole kunagi kohal. Ja mõni, kes kohal on, ei tea oma tööülesannetest midagi. Vahel tekib küll tunne, et puudub igasugune kontroll inimeste oskuste ja tegemiste ning ka selle üle, kas mõni üldse tööle jõuabki.

Riiklikul töökohal makstakse üle Itaalia enam-vähem sama palka. Erasektoris teenib siin aga tunduvalt vähem kui näiteks Põhja-Itaalias. Samuti on väga paljud inimesed mustalt tööl — mingeid makse sinu eest ei maksta. Suvel saad küll nädalakese või paar puhkust, aga puhkuseraha loomulikult mitte. Ja ilma lepinguta töötades võidakse sind päevapealt minema saata. Tööandja on kuningas ning alluvad olgu vait!

Töökoha saamisel on määrava tähtsusega raccomandazione ehk soovitus. Soovitajaks on mõni poliitik või keegi muu tähtis tegelane või siis ka paremal järjel olev sugulane.
Soovitust on võimalik saada näiteks sedamoodi. Valimised on tulekul. Lähed valimistel osaleva poliitiku jutule ja teatad, et tahad tööd saada. Kui ühtegi poliitikut ei tunne, siis otsi sõber, kes mõne poliitikuga tuttav, ja lase ennast tutvustada. Poliitik on enne valimisi huvitatud võimalikult paljude häälte muretsemisest. Kuna siinsed suguvõsad on tavaliselt väga suured, siis võid juba oma sugulasi valimisnimekirja värvates teenida poliitikule mitukümmend häält. Hea ärarääkijana veel sõprade sugulasi juurde lisades võib poliitik isegi vajaliku häälte­arvu kokku saada. Midagi pole aga veel kindel. Kui nüüd poliitik troonile pääseb, siis võib-olla ta leiab sulle töö. Selles suhtes üritatakse sõna pidada, aga alati see ei õnnestu. Kui poliitik hääli kokku ei saa, siis on sinu sebimine ja sugulaste agiteerimine muidugi aia taha läinud.
Kuna minul siin sugukonda pole, langes selline variant kahjuks ära.

***

Ükskord sattusin rääkima oma siinse sõbranna Giovanna­ga, kes kurtis, kuidas ta oli pidanud samuti mingis ametiasutuses järjekorras seisma ning teenindus olnud allapoole arvestust.
„Aga te ise olete siin selles süüdi, et midagi ei toimi, sest ametiasutustes on töökohad ära jaotatud sugulaste ja tuttavate vahel — hoolimata sellest, kas inimene sobib sellele tööle või mitte. Siis ei saagi ju oodata, et asjad toimiksid.”
Giovanna vaatas mu poole, mõtles ja üritas siis mind järgmise näite varal sitsiillaste mõttemaailma kaasata:
„Sul on muidugi õigus. Aga näiteks: kui mul on pood ja sinul pole tööd ja mul on poodi müüjat vaja, siis ma võtan ju sinu tööle, sest sa oled mu sõbranna.”
„Aga kui minul on pood ja ma otsin müüjat, siis mina korraldan konkursi ja kui sina selle võidad, siis saad töökoha, vastasel juhul võtan tööle selle, kes on parim.”
Giovanna vaatas mind oma suurte pähkelpruunide silmadega, nagu oleksin just lõhkunud tema helesinise unistuse:
„Ega võtaks tööle mind, kuigi ma olen su sõbranna ja mul ei ole tööd?”
„Ei, Giovanna, ma võtaksin kindlasti tööle selle, kes sellele kohale kõige paremini sobib, vabanda minu isekust, aga nii see on,” jäin ma eestlase kangekaelsusega enesele kindlaks.
Giovanna vaatas mind umbusklikult, aga ei julgenud enam midagi öelda ega teemat edasi arendada — ju ta kartis, et oleksin võinud veel mingi ebatavalise ideega lagedale tulla.

***

Pidin ühe tähitud kirja saamiseks minema peapostkontorisse. Sinna minnes peab varuma üüratult aega, sest järjekorrad on tohutud. Kuna paljudel sitsiillastel pole pangakontot — seda on ilma kindla töökohata suhteliselt keeruline saada, sest kardetakse rahapesu –, siis käiakse postimajas pensioni järel ja arveid maksmas ning rahakaarte rahaks vahetamas ja nii edasi. Kõige pikem aeg, mis mul on kunagi tulnud ootamisele kulutada — ja seda selleks, et saada kätte vanematelt jõuludeks saadetud šokolaadikarp –, oli viis tundi — minu ees oli järjekorras 250 inimest. Rahvarohkematel päevadel, näiteks kuu alguses, seab postimaja ette oma ratastel putka üles isegi pirukamüüja, et järjekorralised saaksid soovi korral käia kõhtu täitmas.

Kuna ma olin just elukohta vahetanud, siis tahtsin lisaks kirja kättesaamisele küsida, kas on võimalik minu vanale aadressile minevaid saadetisi uude kohta edasi saata. Pärast tüütut ootamist luugi ette jõudnud, sain küll oma kirja, kuid seal toimetava sinjooraga ei tulnud jutuajamisest midagi välja, sest ta oli kurttumm! Jumala pärast — tore, et inimesel on kindel töökoht, aga postimajas on ju ka kõikvõimalikke muid osakondi, kus pole inimestega otse suhtlemine hädavajalik. Ja mina ei olnud sabas seisjatest ainuke, kellel jäid teenindajale oma probleemid kurtmata.
Hiljem kohtasin tänaval ühte oma palermolasest tuttavat ning ei suutnud emotsioone enesele hoida:

„Ma käisin postkontoris! Sa ei kujuta ette, mis oli!”
„Kas peapostkontoris?”
„Jah.”
„Kujutan küll, sattusid ka kurttumma otsa!”
„No näed, siis ma polegi ainuke — see on juba legendiks muutunud,” hakkasin naerma.
„Selline asi on võimalik ainult siin — see naine on kindlasti mõne tähtsa sugulase või sõbra kaudu kohale määratud.”
„Aga ma ei saa ikkagi aru, miks just teenindusletti?”
Sellele ei osanud vastata ka mu palermolasest tuttav.