Elu blondiinina: automaatselt arvatakse, et olen loll kui lauajalg

Enne suviste ilmade saabumist otsustasin oma pruunid kiharad blondiks värvida. Tundus kuidagi suvisem ja toredam vaheldus, kui aina brünett olla. Eks see aega võttis, aga asja sai. Vahetult pärast värvimist lasin paigaldada ka juuksepikendused. Tundus, et ehk on kogu välimus siis veelgi uhkem.

Ja pange tähele, oligi uhkem. Mitte kunagi pole minu kõrval autod tee peal seisma jäänud ja niisama heast peast mulle küüti tahtnud pakkuda. Ilmselgelt tundsin ma kohe selline loll blondiinist bimbo, kes ongi harjunud kallite autodega ringi rallima. Mehed tulid tänaval ligi, küsisid lausa numbritki. Sellist tähelepanu ma küll ei lootnud.

Kuigi suvaliste jorrsside tähelepanu väga meeldiv ei olnud, oli siiski kõige hullem see, et kõik inimesed arvasid automaatselt, et ma pean olema loll kui lauajalg. Eelmisel nädalal hakkas bussijuht minuga lihtlausetes rääkima ja üritas mulle sammhaaval õpetada pileti augustamist.

Kui minult uuriti mu töökohta, küsiti kohe kaastundlikult, et kas olen seal mingisugune sekretär vms. Sest midagi rohkemat üks blond jumala eest olla ei saaks ju, eks ole?

Ja selle pärast astusin ma ükspäev poodi ja ostsin tumeda juuksevärvi. Mulle küll endale meeldis blond väga, aga pidin kahjutundega nentima, et inimesed ikka diskrimineerivad blonde kõvasti. Ehk ka mina ise? Kui näen tänaval pikkade blondide juustega naist, kellel kleit seljas ja kontsakingad jalas, kas ka mina liigitan ta oma peas kohe "naiseks, kelle asjad tulevad mehe rahakotist, sest endal nagunii mõistust peas pole?"

Edaspidi igatahes mitte!