"Ei tea, ei mäleta, unustasin ära, aga ma arvasin nii!”
Sellised on mu esimese klassi tütre vastused igale asjale.
Siiani, lasteaias käies oli tragi ja arukas tüdruk, nüüd kooli minnes on laps justkui ära vahetatud.
Oleme mitu aastat käinud ühte ja sama teed, nüüd järsku laps enam ei tea kus kodu on — unustas ära.

Läksin ükspäev kooli järgi, laps ootas mind maja taga, kus ma mitte kunagi käinud ei ole, aga ta arvas, et ma ka seal ootan. No kuidas saab nii arvata!?
Ütlesin et ära too dresse koju, kuna homme ka kehalise tund. Ikka tõi, kuna unustas ära.

Spordipäeval mindi dressidega kooli, laps tahtis baretti ka pähe panna. Seletasin siis, et nii ei tehta, et see on sama kole kui paned dressid ja kontsakingad. Ütles ahahh, läks ja tõmbas bareti pähe. Kui küsisin, et miks nii tegid, ütles et läks meelest ära!

Panime koolikotti korda. Kuna matemaatikat järgmisel päeval ei olnud, tõstsin asjad sahtlisse. Ütlesin et kontrolli nüüd veelkord asjad üle, tema läks ja pani uuesti matemaatika asjad kotti. Läks meelest ära!

Ja selliseid asju on veel küll ja küll! Kool on alles nii vähe kestnud, aga no mina enam ei jaksa. Räägi ja räägi, räägi ja räägi, aga no tolku ei midagi! Kuidas panna teda kuulama ja MÕTLEMA!?

Ja asjade otsimisest ma parem üldse ei räägi…. Jope vahib kapist otse vastu, aga ei leia, no ei leia!!!