Eestlanna Hollandis: see üks ja väga tähtis asi, mis Eestis on ja mujal puudub...
Mul on isegi vedanud, olen siiamaani selle vähese asjaajamise saanud korraldatud Hollandi kohta suhteliselt kiirelt ning minimaalsete probleemidega. Ometi on ka sellest juba minule küllalt. Pea iga probleemi korral tuleb eelnevalt helistada ning kohtumine kokku leppida või siis lihtsalt kümneid minuteid telefoniliinil ootel olla, enne kui keegi suvatseb vastata. On ärritav, et ametiasutused, kus tegeletakse välismaalaste ja immigrantidega, on töötajaskonna inglise keele oskus kesine ning teadmised riigis kehtivatest nõuetest puudulikud. Peamises ametiasutuses, Zwolle linnavalituses, jooksutatakse mind pidevalt ühe töötaja juurest teise: üks ei tea, millest jutt käib, teine ei saa minu ingliskeelsest küsimusest aru, kolmas väidab esimesele vastupidist juttu, neljas teab, et vis ton keegi, kes selle probleemiga võiks kursis olla. Ja tihti pole seda inimest jälle tööl, Hollandis on populaarsed lühendatud töönädalad, eriti naiste seas. Ja nii antakse lubadus, et vajalik inimene minuga esmaspäeval ühendust võtab. Seni pole keegi lubatud ajal seda teinud.
Unistus e-kirjadest
Hiljuti, üsna juhuslikult sain teada, et isegi Euroopa Liidu liikmetel on Hollandis õigus saada tasuta keeltekursuseid ja minule, töötule, on seda väga vaja. Suhtlustasemel keeleoskus on piisav, et mingigi töö leida, aga enamasti on keeltekoolide hinnad suurusjärgus 2000 eurot aastas. Väljaspoolt Euroopa Liitu tulnutele organiseeritakse integreerumiseks vajalik korralik keeltekool (tasuta loomulikult). Kui aga oled EL liikmesriigist, siis integreerumise, elamis- ja tööloa paberimajandusega sind ei koormata. Informatsiooniküllusega ka mitte. Nii pead ise hakkaja olema, sest vajalik, kohati loomulik informatsioon on alati kuskil peidus. On väga väsitav käia ühe ametniku juurest teise juurde, sama küsimusega ja saada alati erinev vastus. Informatsiooni kuskil väljas ei ole, tuleb kogu aeg teiste saatusekaaslase käest küsida ja nende kogemustest õppida. Tundub, et siin riigis kehtib arvamus: „kes siis ikka siia käed taskus, hõlmad laiali ja keeleoskuseta tuleb!” Isegi kirjad keeltekoolide kohta saadetakse hollandi keeles. Keegi ei vaevu süvenema ega üleliigset näpuliigutust tegema.
Enamik asjaajamist käib ikka kokkusaamiste ja paberkirjade teel. E-maile siin riigis vist lausa kardetakse, haruharva saan ma meili teel vastuse. On küll võimalus omale samuti digitaalne ID luua, millega saab näiteks töökuulutustele kandideerida, oma maksundust jälgida ja võimalikke soodustusi küsida. Aga millegipärast iga digitaalse, paroolidega kaitstud päringule järgneb endiselt paberkujul kiri stiilis „palun kinnita, et sisestatud konto number on ikka tõepoolest sinu oma”. Seejäral tuleb allkirjastatud paber lisatud ümbrikuga tagasi saata. Ja jälle, nagu ikka, oodata…
Kui alati on nii olnud, milleks siis midagi muuta
Ega hollandlased ise ka selle bürokraatiaga rahul ole, mitte kuidagi kohe ei ole. Aga samas ei tee nad ka midagi, et seda iganenud ning ajast ja arust lollust süsteemist välja juurutada. Nad on lihtsalt harjunud ning juhinduvad mõttest „nii on ju alati olnud.” No kuulge, Kuuba ja Põhja-Korea ahistavad ka oma inimesi, sest „nii on alati olnud”, ometi ei tähenda see, et asi õige on ja nii ka jätkuma peaks. Isegi mu kunagine Belfasti hollandlannast majakaaslane vastas mu nördimuse ja kurjustamise peale, et „jah, nii ta on. Aga nii on ju igal pool!” EI OLE!!!!!!!!! See ei lohuta küll palju, kui auklikel linnatänavatel oma autot lõhutakse ja miinimumpalgaga ellu püütakse jääda, aga vähemalt üks jama on Eestis vähem. Eestlase jaoks nii elementaarsed ja igapäevased asjad, nagu digiallkiri, internetipank, mobiiliga parkimine ja võimalus ametiasutustes leida kiirelt vastused ning lahendused on hindamatud.
