Stanfordi ülikooli psühhiaatria ja käitumisteaduse professor leiab, et kuigi stressi ja ärevuse vaheline piir on sageli hägune, on need siiski kaks selgelt erinevat asja ning erinev on ka see, mis neid põhjustab ja kuidas need keha mõjutavad.

Füüsilised sümptomid samad, põhjus erinev

Stressi ja ärevuse mitmed füüsilised sümptomid on samad. Need kiirendavad südametööd ja hingamist ning põhjustavad lihaspingeid. Kui ärevushoost saab paanikahoog, siis sümptomid süvenevad ning tekivad lisaks ka külmavärinad, peavalud, kuumahood ja valud rinnapiirkonnas.

Kuigi stressi ja ärevuse füüsilised sümptomid on samad, on nende põhjus erinev. Stressi puhul me teame, mis meile muret valmistab. Ärevuse puhul oleme sellest vähem teadlikud ning meie reaktsioon tundmatule ohule saabki probleemiks iseenesest.

Foobiate ja ärevuse põhjustaks on hirm, mis muutub intensiivsemaks lumepalli kombel: olles silmitsi millegagi, mida kardame, püüame seda vältida, kuid muudame nii olukorra veel hullemaks. Hirm teadmatuse ees muudab meid võimetuks eluga toime tulla. Ärevuse vähendamine ei ole mitte kuidagi seotud sellega, kas kardetav sündmus tegelikult toimub või mitte — see seisneb hoopis hullumeelsete hirmumõtete tulva peatamises.

Stressi puhul on põhjuseks reaalne väline situatsioon — tähtaeg tööl, maksmata arved, lastele õigeks ajaks järele jõudmine. Stressi vähendamiseks tuleb tegeleda stressi tekitavate asjade tähtsuse järjekorda seadmise ja ükshaaval lahendamisega. Selleks, et stressi vähendada, tuleb loobuda püüdest teha mitut asja korraga ning arusaamast, et pead lahendama kõik probleemid. Mõtle hoolega, mida sa saad olukorra lahendamiseks teha ja mis on sinu kontrolli alt väljas ning kiida ennast selle eest, mida oled korda saatnud.

Probleemi lahendamine algab selle tunnistamisest

Ärevust ja stressi peetakse sageli samaks asjaks, kuid need on tegelikult üsna erinevad kogemused. Stress võrsub frustratsioonist ja närvilisusest, samas kui ärevus hoopis hirmust, ebamugavusest ja murest. Igapäevases kõnes kasutame neid sageli sünonüümidena. Inimesed kasutavad enamasti oma tunnete kirjeldamisel seda sõnavara, millega nad harjunud on: paljude jaoks on raske tunnistada, et nad kannatavad stressi all, kuna see on seotud enda haavatavuse tunnistamisega.

Samas kasutavad mõned inimesed kõnes tugevalt üle paisutatud väljendeid, öeldes näiteks, et neis tekitab kabuhirmu idee, et tütrel ei istu pulmakleit seljas piisavalt hästi. On selge, et sellisel puhul ei ole tegemist kabuhirmu, vaid lihtsalt murega. Milline iganes on aga meie sõnavara, ei õnnestu meil stressi ega ärevust vältida, kui me püüame seda mitte tunnistada. Kõikide probleemide lahendamine algab sellest, et me tunnistame enda abitust, identifitseerime probleemi olemuse ning siis käärime käised üles ja asume olukorda lahendama.