Mees kurdab: elan naisega koos nagu toakaaslasega ega saa enam aru, mida ta tahab...
Ei saa enam naisest üldse aru. Viimasel aastal elame koos nagu võõrad. Ei lähedust, seksi (viimati 9 kuud tagasi), plaane ega midagi. Suvel saab 15 aastat kooselu. On olnud nii häid kui halvemaid aegu. Kuid viimased neli aastat on allakäik.
Pole teda kunagi petnud, sihilikult solvanud või alavääristanud. Samuti ei ole ma teda kunagi löönud või muud moodi vägivaldne olnud. Pole just täiskarsklane, paar-kolm lahjat õlut nädalas pole ju palju? Pesen vajadusel ka nõusid ja teen ka muid nn naistetöid kui vaja, ei ole probleemi.
Rääkida temaga suhtest või seksist pole võimalik. Ära hakka jälle! See on tavaline vastus. Olen ka huvi tundnud, näiteks küsinud, kuidas päev läks jne. Vastus on üldjuhul lakooniline. Olen ka otse küsinud, kas asi on minus? Ka sellele ei ole ma selget vastust saanud. Eks asja teeb raskemaks ka tema õppimine ülikoolis. Õnneks see lõpeb paari kuu jooksul. Jäänud on veel kaitsmine. Ehk siis on võimalik inimlikult suhelda. Ma saan temast aru, et töö, kool ja igapäevamured põhjustavad stressi, kuid seda enam leiaks leevendust lähedusest ja teineteisest.
Kord-paar kuus käib ta töökaaslastega (kes on ka naised) väljas. Ma ei keela. Koos pole enam ammu väljas käinud. Alati oli mingi põhjus, miks ei saa minna. Neli aastat tagasi oli meil viimane tõsine jutuajamine. Lubasin lahku minna, kui me mõlemad ei hakka suhte kallal rohkem vaeva nägema. Selle peale hakkas ta nutma ja ütles, et ta ei saa üksi hakkama. Lubasin, et kui me püüame, siis jään. Noh, siiani on asjad ainult halvemaks läinud. Rahaliselt saame ka hakkama. Laiata just ei saa, kuid majalaen on makstud, kõht täis ja arved makstud. Korra-kaks aastas oleme ka midagi suuremat ostnud. Samuti tuleb maja pidevalt nokitseda. Pole hullu, saame hakkama! Lihtne just pole, kuid saame. Ainult jõudu enam ei ole. Ei näe tulevikku.
Arvatavasti ootan ülikooli lõpu ära ja panen ta fakti ette. Kas võtame suhtega midagi ette või ma lähen oma teed. Võimalus minna taas kaugsõidu veoka peale tagasi. Palk on 2-3 eesti keskmist ja eluaseme kulud puuduvad. Kuid meil on poeg, 12 aastat vana ja me oleme lähedased. Tema on ainuke, kes veel huvi tunneb ja küsib minu arvamust. Nii kaotaksin temagi. Muidugi maksaksin elatist ja ka majalaenu, kuid see pole ju see. Vajan enda kõrvale inimest! Mida kuradit need naised siis tahavad? Või siis tehku suu lahti ja öelgu, mis viga!
