Sügisel asusin katsetama erinevaid liikumist mõõtvaid mobiiliäppe. Näiteks Human, mis utsitab aktiivselt liikuma vähemalt 30 minutit päevas, annab väga põhjaliku ülevaate kogu päeva jooksul läbitud vahemaadest, märgib täpselt üles nii kõik erinevad liiklusvahendid kui esitab kogu trajektoori kaardil… kuid sööb samas kohutavalt kiiresti telefoniakut ja paraku ei säilita üle nädala vanu andmeid. Samuti avastasin, et ta ei mõõda üldse samme, kui sa liigud edasi-tagasi 200 ruutmeetrist väiksemal alal, näiteks meie aia ees- ja tagahoovi muruplatsi niites.

Samast sügisest elasime „oma” majas, kus loobusime esimese asjana kulude kokkuhoiuks aedniku teenustest — milleks maksta kellelegi 200 dollarit kuus selle eest, mida mulle endale teha meeldib? Nii avanes mul taas võimalus ise muru niita. Minu uues sportlikku hasarti tekitavas sammulugemises see meelelahutus aga kuidagi ei kajastunud.
Teine äraproovitud äpp Argus mõõdab aga minu samme tunduvalt suuremas koguses kui UP, kuigi telefoni ei kanna ma kodus või näiteks tennist mängides kogu aeg endaga kaasas. Näiteks ühel päeval mõõtis Argus minu päevase liikumise skooriks 9115 sammu, aga UP ainult 6522, kuigi see on mul käe ümber ka kodus askeldades, sellal kui telefon kusagil kapiserval puhkab. Minu katsetused moodsa tehnoloogiaga lõppevad enamasti ikka suurema segadusega!

Olgu pealegi, see sammude arvutamine ongi puhas meelelahutus ja järjekordne viis tekitada iseendale juurde pseudovajadusi, kuid tõsiasi on see, et pooleteise Ameerika-aastaga kasvas minu kaal kuue kilo võrra. Iseenesest on see minu jaoks teretulnud nähtus, kuna ma olingi vahepeal aastaid tugevas alakaalus ning kaalu kasvades kadusid mul ka kõhuvalud ja mitu muud häda. Kui palju selles on nüüd usina liigutamise tagajärjel paisunud lihast, on muidugi iseküsimus. Kaal küll väidab, et rasvaprotsent on kerkinud 23 peale… Peab vist täna jälle ühe pikema jalutuskäigu tegema!