Kuumapelgurist lugeja: jälle tuleb see suvi ja kõik on nii õnnelikud, välja arvatud mina

Naistekale kirjutas päikest pelgav naine, kelle jaoks suvi on kolm kuud kannatust.

Loodus tärkab ja kõik inimesed justkui ärkavad. Ma ei vaidle vastu — tärkav loodus on tõepoolest ilus. Armunud paarikesed tänaval on armsad. Aga mina muutun aina õnnetumaks.

Ma armastan talve ja külma, aga ka vihma ja lihtsalt pimedat aega. Selles suhtes on Eesti kliima mulle üsna sobiv. Aga suvi koondab kokku kõik asjad, mida ma ei talu: päike, kuumus, putukad, valged ööd. Ma lähen palavusest paiste, olen mesilaste nõelamisele allergiline, isegi sääsehammustused paranevad mul hästi kaua, päike mind ei võta, vett ma kardan ja valges pole ma siiamaani veel magama õppinud… Ma ei saa ka suveks kusagile külmemale maale põgeneda — lapsed, abikaasa ja töö on ju siin.

Ah, ma tegelikult ei kirjutanud teile sellepärast, et viriseda, vaid pigem sellepärast, et vahepeal on mul suve alguses tunne, et olen üksi kogu maailma vastu. Kõik õhkavad, kui mõnus soe ja mõnus päike ja mina siis ei tahagi eriti midagi öelda, sest siis, kui midagi negatiivset ütlen, vaatavad mind kõik hukkamõistva pilguga.

Kirjutasin hoopis sellepärast, et tahaksin teada, kas minul ka mõni mõttekaaslane on. Nii hea oleks tunda, et ma pole oma suvepelgusega üksi. Kas on veel keegi, kes ei talu suve ja hakkab juba kevadel sügist ootama?