Nördinud naine: raiskasin mehele kümme aastat oma elust, aga oma õnne leidis ta vahetult pärast minust lahkuminekut

Naistekale kirjutas pettunud naine, kes elas aastaid koos mehega, kes lükkas muudkui abiellumist ja laste saamist edasi. Kui nad lõpuks otsustasid lahku minna, abiellus mees kolme kuu pärast ja aasta päeast oli tal juba laps.

Kohtusime, kui olin 19-aastane. Meie suhe algas väga kiirelt, kuumalt ja romantiliselt ning paari kuu pärast elasime juba koos. Kõik tundus minevat nii kiirelt, arvasin, et ma ei saa arugi, kui juba olen abielus ja me saame lapsed. Aga nii see ei läinud — ma küll ootasin esialgu abieluettepanekut, aga kui sain aru, et ega see nii äkki ikka ei tule, siis keskendusin teistele asjadele — olin vahepeal astunud ülikooli ja käisin ka täiskohaga tööl, nii et tegelikult ma ei tahtnudki ju kohe lapsi saada. Pereeluga oli siis veel aega oodata, me olime ju veel nii noored.

Aastad läksid ja läksid. Mina üritasin tihti juttu teha abiellumisest ja laste saamisest, aga mees kas pööras teema naljaks või ütles, et aega on, küll me jõuame. Mina sain haiget, aga ikka lootsin, et kui ta nii ütleb, küll see aeg siis tuleb. Kui olime koos elanud juba pea kümme aastat, siis ei pidanud ma enam vastu ja plahvatasin ühel hetkel, et kui me nüüd varsti ei abiellu ja lapsi ei saa, siis ma ei näe enam mõtet jätkata. Selle asemel, et veenda mind suhet jätkama, nentis mees, et ju siis tõesti pole mõtet jätkata, kui minul on mingid kinnisideed peas ja ma üldse oodata ei suuda. Ma olin kohutavalt vihane — mis mõttes ma üldse oodata ei suuda, kui ma olen kümme aastat oodanud! Meie suhe läks selle tüli peale hapuks ja nii me selle ära lõpetasimegi.

Sain kõvasti haiget ja üritasin oma elu uuesti joonde saada. Just siis, kui hakkasin taas uskuma, et kõik läheb hästi, tuli pauk, mis mind taas masendusse viis. Kuulsin ühiste tuttavate kaudu, et mu eksmees on leidnud uue silmarõõmu. Lootsin, et see on midagi põgusat, aga ei — varsti sain teada, et nad on kihlunud ja abielluvad peagi. Ilmselt oli naine abielludes juba rase, sest vähem kui üheksa kuud pärast abiellumist said nad juba lapse.

Sellest kõigest on möödas üle kahe aasta. Sain just 33-aastaseks ja olen ikka veel üksi. Ma pole siiani üle saanud sellest, et mu eks oli minuga koos arvatavasti lihtsalt mugavuse pärast ja kasutas mind ära, aga peret ta ilmselt luua ei plaaninudki — sest kohe, kui tuli see "õige" naine, oli ta kohe pere loomiseks valmis. Ma tunnen ennast äärmiselt rumalalt. Kas keegi oskab mulle nõu anda, kuidas sellise asja läbielanuna jälle oma enesekindlus tagasi saada ja hakata taas lootma, et ka minu ellu tuleb kunagi see ainus ja õige inimene?