Sten vaatab aastale tagasi: naist ei leidnud, kuid parimad sõbrad päästavad päeva!
Algas see kirju periood kassiahastusega lahkumineku üle ja lõpeb siira rõõmuga uutest sõpradest. Viimases grupichatis panime paika Rootsi kruiisi aja ning aastavahetuse hõrgutava peomenüü. Pean tunnistama, et paar hüva semu on parem valik kui üks diivanil puhisev tige naine. Kelle silma sina enam sära ei too…
Sära kui sellist jagub vallalise ellu kamaluga rohkem. Tunnen siirast imetlust ja pisikest kadedustki, kui näen paarisuhte osalejate silmis sedasama särtsu, mida vallalistest kiirgab. Ja miks need vallalised nii kangesti kiirgavad — et paarilist leida. Mida rohkem kiirgad ja särad, seda nähtavamaks end võimalikule sobilikule kaaslasele muudad.
Mis üldse on sobilik? Pea aasta aega pusisin hambad ristis ja meeleheide varrukas, et sobituda oma kõige ilusama ja kõige parema väljavalituga. Või valis tema mind, ei tea. Valitud me natuke nagu olime. Mida aeg edasi, seda rohkem vajusin kuskile allaandmise ja pettumuse sohu. Tundsin end ise suure pettumusena tema kõrval. Vast see järjekordne elult peksasaamise tunne panigi mõtlema — ehk loobuks mõneks ajaks romantikast ja sebiks naise asemel sõbrad. Mõeldud ja tehtudki.
Kergelt sai peas valmis klopsitud ideaalse sõbra sisu- ja välimääraja. No, et tänaval ikka kena kambas jalutada oleks ning piisavalt meel lahutatud saaks. Ei läinudki kaua aega, kui eluteed ristusid toreda neiuga töökohal. Esialgsest ebalevast sümpaatiast on nüüdseks välja kasvanud kena sõprus ning meie kahese tiimiga liitus tema noormeeski. Jaa, ma tean — ei tohi vaadata hõivatud naisi. Mis parata, mul siiski on peas kaks silma ja ka hõivatud naised jäävad nende vaatevälja. Igal juhul olen ülimalt rahul, et järjekordse kaheldava väärtusega romansi asemel on mul nüüd kaks hõumit. Ja kes ei tea, mis on hõumi — tuleb see inglisekeelsest sõnast homie. Ei ole kuidagi seksuaalvähemustega seotud ja tähendab eriliselt hüva semu. Kedagi, kellele on võimatu „ei“ öelda tema hullude plaanide peale.
„Ei“ mitte ütlemise koha pealt saangi oma hõumisid ainult kiita. Nutused jõulud muutsime seekord täiesti talutavaks meelelahutuseks, kuna keeldusime kodus tiksumast. Sõbrad lihtsalt ei jätnud mind enne rahule, kui ajasin oma haleda tagumiku soojast toast välja ning läksime välja kohvi nautlema. Kohvi nautlemise käigus aga naersime end pooleks ümbritsevate jõulumeeleolus päkapike peale. Kes tuli viimase kahe viina järgi, kellel olid jalanõud vihase pruudi juurde jäänud ja kes nimetas meid mömmideks, kuna me neiuga kohvisaalis tangot ei keerutanud. Oodatud kurvast jõuluõhtust sai elu meeldejäävaim kohvitops — aitäh, sõbrad!
Möödunud kolme ja poolesajast päevast õppisin, et mina ise olengi minu enda peas keerlevate mõtete lõpptulemus. Kui mõtlen häid asju, siis peegeldan seda välja ning oodatud hea jõuab varem või hiljem minuni. Kui aina siunan kedagi ja teen maha, siis kannan seda viha enda sees ja mürgitan iseennast. Lisaks ei taha keegi minu kõrval olla, kuna suudan nemadki ära mürgitada. See teadmine ei tule üleöö ja kergelt. Aga kui ta lõpuks kahe kõrva vahele jõudnud on, siis mõistan — iga hea sõna on mulle endalegi hea. Harjumatu küll, aga viib elus edasi ja ei jäta kibestunult teisi süüdistama oma elu keerdkäikudes.
Kui võtad ise vastutuse juhtunu eest, siis juhid ise oma elu. Halbu asju juhtub heade inimestega, kuid oluline on kriisist välja tulla. Võtkem möödunud aastast parim endaga kaasa ja laskem pettumustel oma teed minna. Pole just eriti nutikas endaga kaasas tassida kõike, mis teeb haiget ja takistab rõõmu tundmast. Olgem nutikad ja pakkigem seljakotti parimad mälestused ja innustavad hetked. Ja kes muretseb oma vana s**a maha jäämise pärast — uus ja hullem ootab alati ees! Las see vanagi leiab rahu sinu elutee kõrval, mitte seljakotis kaasa kõndides.
Palju pauku aastavahetuseks, head Naisteka lugejad!
