Sten on hädas: miks ma seda uut piffi naiseks võtta ei tohi?
Vaiksest neljapäevasest chillist sai vähe pikem õhtune oleng. Ühel hetkel leidsin end Tartu Genklubis vastamisi eriti vapustava isendiga. Silmi jagus vaid tolle jahmatavalt särava neiu jaoks ja loetud tunnid hiljem palusin teda endale naiseks. Loll — arvate teie. Geniaalne, ütlen mina!
Läbi kerge udu lubasin värskele tuttavale hommikuks valmistada krõbedaid pannkooke. Hiilida kerge unega puhkaja kõrvalt salamisi kõrvalasuvasse uude mini-Rimisse ökomunade järgi. Olin valmis tolle neiu nimel kodus hinge kinni pidades kikivarvul kõndima ja laskma tal vaikuses puhata ööund. Siiralt soovisin askeldada köögis ja esitleda oma parimaid kulinaarseid oskuseid. Just niimoodi lõi ta mind poole tunniga rivist välja. Ei mingit hommikust “uks on seal ja ehk kunagi näeme“ suhtumist.
Minu eelmine idee ettepanekuks saabus neli aastat tagasi koduse suvepealinna kuumal rannaliival. Reaalselt tajusin õiget tunnet juba tema sünnipäeval ja see oli napilt neli kuud pärast tutvumist. Lihtsalt tollel ajahetkel oleks minu tegu liigitunud mingite ühiskonnaväärtuste kohaselt labaseks. Ja issand jumal, labane — see ju ei sobi mitte kuskile! Nii ma surusingi tärganud suure soovi pooleteiseks aastaks kenasti alla ja tegime seda deitimise asja rõõmsalt edasi. Poolteist aastat hiljem tegin siis päriselt ettepaneku ja ta vastas “jah”. Kui nüüd tagantjärele mõelda, siis olin õnnega koos, et sain naiselt jaatava vastuse oma veidike kohmaka ettepaneku peale. Minusugune püsimatu tutvuja ja üldse sobimatu isend sai heakskiidu. Viibin siiamaani kerges hämmingus. Samas — kui praegu võrdlen suhteahelaid ja vallaliseeluga kaasnevat vabadust teha trenni ning chillida sõpradega just mulle sobival ajal… Siis pigem ikka hoiaks end ahelatest viisakasse kaugusesse.
Samamoodi enda sidumisest eemalehoidvad on naised, kellega viimasel ajal tutvun. Justkui võiks midagi aretada, aga oma vabadusest loobuda ei soovi kumbki — ei nemad, ei mina. Olen vestelnud sõprade ja deitidega just suhtega kaasneva omandihimu teemal. Tulemus näib alati sama — mille pagana pärast tahab keegi ohverdada oma piiramatut vabadust, et olla ühiskonnas tunnustatud korralik suhteinimene?!
Liigun tagasi tolle saatusliku õhtu juurde Genklubis. Tookord sattusin tõesti vastamisi erakordselt lummava eksemplariga ja olin tõsimeeli valmis laskma end ketti panna kasvõi sealsamas baarileti ääres. Ilmselgelt peab paika teooria, mille kohaselt selle kõige õigema saabudes on kompromissid kiired tulema.
Kurb on loo juures see, et sain loetud päevad hiljem äraütleva kirja. Ei mingeid pulmakellasid ega limusiinile pärja ostmist! Tühistasin mõisabroneeringu ja teavitasin kolmesada külalist sündmuse ärajäämisest. Selgub, et loobuvad vastused on vallaliseturul kauplejate saagi üks vääramatu lisahüve. Ei maksa lasta end eksitada lahedate persoonide edulugudest, kus kõik uljalt skoorivad ja on vähemalt magistrid ärijuhtimises. Bullshit korda kolm, ma tunnistan. Feile tuleb ette, aga nendest saab parima võtta ning kogemuse võrra targemana edasi liikuda.
Oma kiirelt leitud mõrsjaga suhtlen siiski vapralt edasi ja õpin teda vaikselt tundma. Ilmselt tuleks see edasistes abielulistes suhetes kasuks. Siiamaani tögab neiu mind tol õhtul letti laotud kentsaka kosimiskatse pärast. Teistele öistele pubihuntidele soovitan oma kogemustest — üks väike südamest tulnud ettepanek kirgastab õhtut!
