Mingil hetkel ronis sõna „hipster“ tagasi meie sõnavarasse. Tegelikult on see sõna ammu olemas olnud, kogudes nurgas ämblikuvõrke nagu Jack Kerouaci matkasaapad. Kerouaci-aja biitnikud olidki esimesed, kes hipsteri-sõna kasutasid, seejärel tulid hipid, ja nüüd pärast mitut muud moodi on hispterid jälle siin. See on üks pikk rida boheemlust, ulatudes aegade taha, ühendades moodsa Tallinna bistrood San Francisco uduste raamatupoeakendega.

Hipster. Mulle tundub, et „venelase“ kõrval on see sõna tähenduse poolest üks eesti keele tiinemaid ja samas kahtlust äratavamaid. Kui see sõna õhku paisatakse, kikitatakse kõrvu ja keerutatakse silmi. Tavalistele inimestele millegipärast ei meeldi need veganiburgereid tarbivad, suurte prillide, läikivate tõukerataste ja veidrate jakkidega isendid. Kes nad sellised on? Miks nad nii imelikud on?

Minulgi oli umbes selline reaktsioon hinges, kui ma hiljuti Tallinnas Kalamaja rajooni väisasin. Sõime naisega parajasti Lendavas Taldrikus palak paneer’i, kui märkasin veidra väljanägemisega noori meie restorani akna taga.

Kõige huvitavam oli valge kleidi, hiiglaslike päikeseprillide ja õlgkübaraga naine. Ta nägu raamisid kollakad punupatsid, ta mõjus nagu kantrilaulja. Temaga koos oli soni ja kirju jakiga kutt, jaki alt paistis valge maika ja hiiglaslik kuldkett. Tema omakorda mõjus nagu 1930ndatest välja astunud kupeldaja. Nende kahe vahel oli pingpongilaud. Nad mängisid lauatennist.

Lauatennist? Ma pole mänginud lauatennist sellest peale, kui olin 1980ndatel lapsuke, jalas valged vuplid. Olin nii üllatunud, et kui ettekandja minuga suhtlema tuli, ei suutnud ma pärimata jätta: „Kes need inimesed siin akna taga on? Kas siin algavad filmivõtted?“

Mu kõrval istuv abikaasa hakkas ajalehe taga naeru puksuma. „Justin, kas sa ei saa siis aru, need on hipsterid?!“ Ettekandja naeris kaasa. Ah jaa, muidugi.

Minu jaoks on naljakas see, kui palju on Kalamaja muutunud tänu oma viimase aja hipsterite rallile. Nad on üle võtnud kümneid pikali kukkuvaid ja maha jäetud ehitisi ja teinud neist hipsteriparadiisi. See linnaosa on nüüd hoopis teistsugune kui tosin aastat tagasi, mil mina noore mehena seal elasin. Need olid ammused ajad, kui meil oli näiteks välisministriks Kristiina Ojuland. Polnud veel trendikaid bistroosid, butiik-kaltsupoode, tehastesse ehitatud eliitrestorane. Kui Kalamajas kusagil ka oli mõni pingpongilaud, siis ilmselt hallitas see mõnes keldris taara all.

Meie ostsime toona sööki Säästumarketist, meile sobis odav Läti juust, meile ei tulnud pähegi unistada küpsetatud India paneer’ist. Ja kui ma oma vastsündinud last poodi kaasa kärutasin, pidin meid läbi lükkama viinahaisuliste meeste kambast. Kui oli kaugelt näha, et nad hakkavad vist kohe kaklema, siis kärutasin igaks juhuks teisele poole teed.

Mõeldes nüüd pinksi mängiva kantrilaulja ja kupeldaja peale, tundsin eneses tõusvat tänulikkuse lainet. Nemad on inimesed, kes muutsid selle piirkonna teiseks. Tänu neile on joodikud siit lahkunud või vähemalt teisenenud. Ja tänu neile on meil nostalgilised nurgakohvikud ja moodsad ökopoed, ja taaskasutus on suurem mood kui eales varem, nakatades kõiki, kes siia linnaosasse oma jala tõstavad.

Mu meelest ei tohiks hipsterid ainult Kalamajaga piirduda. Edasi peaksid nad paljunema Koplisse ja üle võtma Pelgulinna ja kõik Tallinna mäed. Ja president Ilves võiks peahipsteritele anda nende kirjude jakkide rindu kaunistama mõned Maarjamaa Risti ordenid. Öeldakse ju, et tõelisi kangelastegusid teevad tsiviilvormis sõdurid. Ka linnakeskkonna ümberkujundamine on tegu, mille eest tegijaid kõva häälega kiita.