"Tristan, kas sa saad palun Angela täna lasteaiast ära tuua?" helistan pärast tööpäeva lõppu pojale. Mitmendat päeva vaevanud kõhuvalu ei taha mööda minna. Viimasel koosolekul oli juba väga raske keskenduda. Maksimaalne päevas lubatud kogus valuvaigisteid oli mul juba lõunaks sisse võetud. Tristanile ei rääkinud ma midagi kiirabisse minekust. Vabandasin ennast välja tööga. Minu puhul on see alati usutav vabandus.

"Siin on naistearsti vaja," teatab kiirabis töötav noorem meesterahvas, kui on paarist kohast mu valutavat alakõhtu katsunud. Ta laseb mul kohe kõik vajalikud proovid ära teha ning jätab seejärel ootama. Mõnekümne minuti pärast juhatatakse mind mõned korrused kõrgemale naistehaiguste osakonda. Olen viis oma last Pärnu haiglas sünnitanud, nii et kõrvalt osakonnast kostuvad erinevad sünnitajate hääled on vägagi tuttavad. Tristan sündis ülikooli ajal Tallinnas elades, nii et tema on ainus, kes pole siinsete seinte vahel ilmale tulnud.

Läbivaatust alustav günekoloog on minu jaoks võõras. Vaikides uurib ta ultraheliaparaadiga mu sisemust. Naise nägu ei väljenda mingeid tundeid, nii et mul tekib korraks elutu objekti tunne.
"Ma võtan nüüd mõned proovid. Igaks juhuks," teavitab naine mind mõne hetke pärast sama emotsioonitult. Noogutan nõusoleku märgiks. Mitmepäevane kõhuvalu on lasknud mul ilmselt kõik maailma haigused läbi mõelda. Kuna ma pole väga tihti haige ja haigustest väga palju ei tea, siis see nimekiri tegelikult väga pikk ei ole.

Ühelt poolt on siin toolis istumine kergendus, sest ilmselt pole mul sadat muud võimalikku haigust. Teiselt poolt vaadates ei saa nii hirmsate valudega günekoloogi juurde sattumine ka hea olla. Välja arvatud siis, kui see tähendab sünnitamist. Ja minu puhul hetkel see seda ei tähenda.

"Teil on põletikunäidud väga kõrged. Hetkel ei suuda ma põletiku allikat täpselt tuvastada, aga võite paariks päevaks haiglasse jääda, et saaksime täiendavaid proove teha," pakub arsti, kui olen ennast taas korralikult riidesse sättinud ning laua kõrval asetseval toolil istet võtnud.

"Ei, kahjuks pole see võimalik. Mul on kodus lapsed ... ja töö," kinnitan ehmunult. Sellise variandi peale ma küll ei tulnud.

"Olete kindel?" küsib arst üle.

"Täiesti," kinnitan noogutades.

"Teie valik. Sel juhul saan kirjutada antibiootikumid, mis aitavad mitme erineva põhjustaja korral," selgitab arst. "Täna võetud täiendavate testide tulemused selguvad mõne päeva pärast."

Koju jõudes ei ole mul veel parem olla. Sain küll arsti kirjutatud rohud kohe linnast ära osta, kuid ilmselt läheb veel mõni hetk aega, enne kui need mõjuma hakkavad. Krister on taas sõidus, nii et kodus on kõik rahulik. Lapsed on oma kodused ülesanded juba ära teinud. Karoliina valmistas õhtusöögi. Tunnen taas suurt armastust kõigi oma laste vastu.

Kummaline on see, et isegi kui Krister kodus vaid teleka ees istub, siis õhk on kogu majas kuidagi paksem. Juba ammu ei ole meil temaga särisevaid vaidlusi, ega uste paugutamist. Aastaid tagasi oli. Erinevatel põhjustel. Ja ka ilma põhjuseta. Nüüd enam pole. Tunnen, et ma ei viitsi. Ja ega temagi on õppinud probleemide korral pigem ära kaduma, eemalduma.

Seepärast ongi minu jaoks arusaamatu, kuidas mehe koju saabudes on kohe kõik ärevamad. Lapsed on kuidagi närvilisemad ja rahutumad. See tähendab, et nende käitumine omakorda muudab Kristeri rahutumaks ja ongi ring jälle täis. Kristeril on taas põhjust öelda, et lapsed peaks vähemates huviringides käima. Lastel on põhjust kurb olla, sest isal pole nende jaoks aega ja tähelepanu. Mina püüan selle kõige keskel lihtsalt ellu jääda.

Nii tunnengi, et kui Krister on sõidus, saan kodus puhata. Sellistel päevadel jõuan rahulikult ka laste hakkamasaamise eest hoolitseda. Tean, et kui lastel on koolis ja lasteaias pikad päevad, siis on just lapsevanema kohustus aidata neil taastuda. Tihti ei suuda täiskasvanudki enda läbipõlemist vältida, aga ootavad lastelt, et nemad oma pingetega ise hakkama saaks. Kas see pole silmakirjalik?

Laste energia taastamine on minu jaoks viimastel aastatel olnud pidevalt teadlik tegevus. Mõistan, et minu kohustus lapsevanemana on jälgida, et lapsed piisavalt puhkaksid. Ei ole mingit poole ööni arvutis istumist, vaid lapsed peavad piisavalt magama. Enda puhul ma seda järgida ei suuda, kuid laste puhul jälgin hoolega.

Telekat meil samuti pingelisematel perioodidel väga ei vaadata. Suuremad lapsed mõistavad juba päris hästi, et pole mõtet oma aju mõttetu müraga koormata. Aastaid tagasi pidin aegajalt teleka teemal lastega ikka vaidlema. Nüüd aga leiavad nad hea meelega endale muud tegevust.

Aastate jooksul oleme koos lastega välja selgitanud, millega iga laps üldse tegeleda tahab. Kõik mu lapsed on huvitatud nii spordist kui muusikast. Aastate jooksul on välja kujunenud, et Tristan on rohkem spordihuviline, Karoliina jällegi tegeleb rohkem viiuliõpingute ja laulmisega, kümnesed kaksikud Loora ja Luukas ning kaheksane Saamuel tegelevad praegu suht võrdselt nii spordi kui muusikaga, kuid eks neil tuleb ka lähiajal valima hakata.

Naudin alati päevi, mil keegi lastest koos minuga Pärnust trennist koju Pärnu-Jaagupisse tagasi sõidab. Pärast tööpäeva lõppu on see minu jaoks eriline kvaliteetaeg. Eriti kui juhtub olema päev, mil vaid üks laps linnast koju tuleb. Need on kolmkümmend minutit vaid meile kahele. Hetked, mil kuulame ja räägime omavahel päriselt. Just need ühised kojusõidud on minu jaoks läbi aastate olnud viis enda ja laste vahelist sidet tugevdada. Kristerile on need samad Pärnust tagasi sõitmised olnud veel üks etteheide laste huviringide suhtes. Mees pole kunagi mõistnud, miks lapsed nii palju aega autos või bussis peavad veetma.

,,Kas sama aeg kodus arvuti või teleka ees oleks paremini kasutatud?” olen alati selle peale küsinud. Rääkimata sellest, et ühine autosõit on oluline üksühele suhtlemine minu ja lapse akude laadimiseks.

Loomulikult ka nädalavahetuste loodusretked. Taaskord viis aidata lastel lõõgastuda. Aastaid tagasi tegin reegli, et sellise elutempo juures on oluline, et vähemalt mõne tunni nädalas looduses käime. Nii me nüüd läheme lastega iga ilmaga kord nädalavahetuse jooksul välja. Kõik koos olles tähendab see ühtlast jutuvada ja ei mingit süvenemist üksikutele teemadele. Selliste retkede puhul ongi aga olulisem emotsioon, mida ühistest ettevõtmistest saame. Koosolemise tunne.

Kurvaks teeb vaid teadmine, et need emotsioonid on mul ainult koos lastega. Mitte koos abikaasaga. Sest tema on tavaliselt tööst väsinud ja metsas müttamas käia ei viitsi. Mina aga tegelikult enam ei viitsi selle üle kurvastada. Aasta aastalt kasvavad mu lapsed inimesteks ja pakuvad kogu seltskonda, mida mul on vaja.

Kuidas saaksingi millegi või kellegi puudumise pärast kurvastada, kui koos minuga on kuus suurepärast, hoolivat ja armsat inimest, kelle jaoks on minuga koosolemine tõesti oluline ning kes teevad seda vabatahtlikult?