Leena Mägi: kõhutants toob liblika välja ka puujalgadega naises
Kohtume Leenaga Tartus meelelahutuskeskuses Noway, mille mänguruumis ja põgenemistoa seinal ilutsevad paari kuu eest Leena poolt tellimustööna joonistatud tõetruud hirmuäratavad klounid. Ühe klouni irvitava pilgu all võtame istet ja räägime elust, naiselikkusest ja muidugi kõhutantsust.
Eneseotsingute okkaline rada
Leena Mägi lapsepõlv möödus Karlovas, koos vanemate, seitse aastat vanema venna ja sõpradega. Maal elanud isa juures sai suviti lehmi lüpstud ja rohitud, muus osas oli tegemist täiesti tavalise linnalapse eluga. Küsides Leenalt lapsepõlve unistuste töökoha kohta, kõhistab ta naerda ja ütleb, et väiksena mõjus Jõe ühissauna saunatädi talle nii paeluvalt, et sellest ametist unistas väike Leena lausa pikalt. „Seal oli üks tore tädi, kes võtmetega kapiuksi lahti tegi ja tema võtmehoidjaks oli pudeliavaja. See tundus mulle lihtsalt nii võimas!” [naerab].
Kunstihuvi tõttu astus Leena juba kümneaastasena lastekunstikooli ja sealt edasi kunstigümnaasiumisse, selle kõrvalt sai tehtud iluvõimlemist ja muud sporti, aga mingeid kindlaid elukutsesoove silme ees polnud. Hilisemad teismeliseaastad möödusid tavalises segaduses ja oma sihti otsides. Leena sõnul ei teadnud ta üldse, mida endaga peale hakata. Keskkooli lõpp viis aastaks Rootsi tööle, seejärel hoopiski Lapimaale, rahvusvahelisse kooli turismimajandust õppima. Neid kaht aastat kaugel põhjas meenutab Leena hea sõnaga: „Väga ilus mälestus on, kuigi väga raske ja külm oli ning seal olles tundusid olud kohutavad. Tagantjärgi mõeldes tahaks kindlasti sinna kunagi tagasi minna, tõeliselt ilus maa. Igal õhtul olid virmalised taevas ja põhjapõdrad hoovi peal.”
Unistus rahvusvaheliste lendude korraldajaks saada hääbus ühes maailmas valitsevate segaste oludega ja nii astus Leena oma pikaaegse armastuse — kunsti — sabas Tartu Kõrgemasse Kunstikooli maalimise ja restaureerimise erialale, edasi Tartu Ülikooli magistriõppesse kunstiõpetajaks õppima ning alles pärast kaht aastat doktoriõpet sai Leenal viimaks võhm otsa ning ta jättis koolitee selleks korraks pooleli. „Ma mõtlen, et alati saan ju tagasi minna, aga tahtsin lõpuks esimest septembrit, mil ma ei pea kooli minema.”
See kohutav kõhutants!
Peaaegu kohe pärast Lapimaalt tagasi Tartusse kolimist kutsus Leena täditütar, Duende juhataja ja flamenkoõpetaja Tiina Pikas teda enda truppi tantsima, aga Leena arvas, et temasuguse rütmitundeta inimese jaoks tants küll õige asi pole ja otsis võimalust viisakalt ära öelda. Tol ajal, umbes 20 aastat tagasi, oli kõhutants Eestis suhteliselt lapsekingades ja Leena arvas, et Tartus seda õppida ei saa ning on pääsenud, kui ütleb, et flamenkotrenni tulemast takistab armastus kõhutantsu vastu. Tiina Pikas aga hea inimesena leidis Tartust kärmesti kõhutantsutrenni ja oma luiskeloo ohvriks langenud Leena käis talv läbi tantsimas, hambad ristis, korduvalt soovides pooleli jätta, kuni suvises Pille Roosi esimeses kõhutantsulaagris käis ootamatult klõps ja kõhutants hakkas Leena üllatuseks talle meeldima ning puges hinge. Nüüdseks on kõhutants tema elu osa olnud 18 aastat.
Sansaara tantsustuudios käis Leena neli aastat, kuni nende teed lahku läksid ja ootamatult avanes võimalus rajada enda tantsurühm. „Järsku oligi kõik, ma tundsin, et minult on kõik võimalused tantsida ära võetud, Tartus polnud enam kusagile minna ka. Olin äärmisel kurb, kuni tuli täditütar Tiina Pikas ja tegi ettepaneku Duende stuudiosse flamenkole lisaks ka kõhutantsurühm avada. Ma mõtlesin, et kui ma pean õpetama, siis ma ei saa ise tantsida ja mandun, aga kuna see oli ikkagi ainuke võimalus, siis ma otsustasin siiski ettepaneku vastu võtta ja nüüd käib Duende kõhutantsutrennide 14. hooaeg.”
Õppides õpetama
Praktiliselt nullist õpetamist alustada ei olnud lihtne, hirm oli ikka korralikult nahas. Leena: „Ma ei osanud õpetada, Sansaaras olin võib-olla ainult paar korda tundi asendanud ja siis tuleb järsku suur rühm kokku ning pead hakkama midagi õpetama. Hirmus, hirmus!” Elu esimene rühmatäis algajaid koosnes 30st või enamast inimesest, aasta hiljem tuli kohale lausa 60 inimest, kes pidid end tollases Lille maja väikeses saalis ära mahutama. „Siis ma küll mõtlesin, kuhu ma nad panen. Õnneks aga on suure hulga inimeste puhul nii, et umbes pooled langevad kevadeks ära,” ütleb Leena.
Alguses olid paljud asjad arusaamatud ja ehmatavad, näiteks tantsijatega suhtlemine. „Inimesed tulevad, nemad ka võõrastavad ja eeldavad, et õpetaja paneb neid end hästi tundma, aga mina tundsin end ise väga halvasti. Seisavad mu selja taga, mornid näod ees, ma julgesin neile ainult läbi peegli otsa vaadata. Ma arvasin, et nad vaatavad mind ja mõtlevad, et küll on õudne [naerab]. Sellest, milles asi, sain aru alles siis, kui üks külalisõpetaja küsis, miks kõik seisavad sirgetes rivides ja tõsiselt nagu sõjaväes. Nad lihtsalt kartsid mind! See oli tegelikult vastastikune — nemad pelgasid mind, aga mina vaatasin, et neil on mornid näod ja ei julgenud ka mingit pulli teha. Nüüd ei karda mind enam keegi.”
Tants on õpetaja nägu
Inimestel, kes pole kõhutantsu kunagi näinud või on sellega kokku puutunud välisreisil, filmis või raamatus, on sellest oma ettekujutus. Tegelikkuses on kõhutantsul palju erinevaid stiile ja lähenemisi ning need sõltuvad täielikult koolkonnast ja õpetaja maitsest. Leena on esinemas käies mitmel korral kokku puutunud inimestega, kes on üllatunud sellest, mida neile näidatakse. „Ma ei oska isegi nime anda sellele, mida ma teen. Mingit klassikalisest kõhutantsust on asi absoluutselt kaugel. See on selline tants, millel tihti, aga mitte alati, on põhjaks idamaine, kuid ka pop- või isegi klassikaline muusika. Tantsus kasutame me kõikvõimalikke elemente kõhutantsust, flamenkost, india tantsust, Ladina-Ameerika tantsudest. Ma valin seda, mis mulle endale meeldib ja tantsud on mul eelnevalt oma maitse järgi valitud, kuigi ma teen näo, et ma küsin õpilaste arvamust ka.” [naerab]
Tantsude leidmine oli õpetamist alustades raske, eeskujusid ei olnud kusagilt võtta, aga praegu otsib Leena Youtube’st parimad palad välja ja kohendab neid. „Ega ma kõike ei võta, ma tahan ainult seda kõige-kõige paremat. Ma ütlen alati ausalt, kust ma selle tantsu võtsin, aga ma muudan selle oma trupile sobivaks. Tihti nendel tantsudel, mille ma valin, on muusika ja tants ilusad, aga see on sooloesitus, mul on vaja rühmatantsu. Need on kaks täiesti erinevat asja. Ja nii ma põhimõtteliselt võtan selle soolotantsu tükkideks ning ehitan uuesti kokku.” Leena naerab, et oma rühmale koreograafiat tehes ja aru saades, et peab ka ise seda tantsima, tuleb talle paanika peale, sest ta kipub laval käkki keerama. „Viimasel ajal olen ma targem olnud ja ei tantsi mitte päris rühmas, vaid natuke eespool. [naerab] Ma olen oma rühma niimoodi õpetanud, et nad ei pööraks mulle tähelepanu.”
Leena räägib, et tema nägemus kõhutantsust on aastate jooksul kujunenud ja muutunud — kui alguses Sansaaras tantsides tegi ta loomulikult seda, mida talle õpetati ja esialgu ise õpetajaks saades jätkas samal kursil, siis üsna ruttu hakkas ta tantsu vaatama pigem läbi enda maitse: „Kõik muusika mulle ei meeldi ja samuti mitte kõik kõhutantsustiilid. Õpetajana olen õppinud, kuidas olulist edasi anda. See nimi — kõhutants — on minu jaoks küll aegunud. Vaatan sellekevadist repertuaari ja ma ei tea, kas mul üldse idamaist muusikatki on, nii et algusaegadega võrreldes on see hoopis teine tants. Loomulikult tehnika on sama, aga sinna on niivõrd palju juurde tulnud. Peaaegu iga päev õpin ma ise juurde ja arendan ennast, ei saa ju jääda ühe tantsu juurde kinni. Ma olen teinud kompoti kõigest, mis mulle meeldib ja eks teistes tantsukoolides on täpselt samamoodi, oma käekiri kujuneb välja.” Leena sõnul saab kogenud silm mõnd Eesti tantsijat või rühma nähes peaaegu eksimatult aru, kes õpetajaks olnud on.
Pühendumist nõudev trenn
14 aasta jooksul on Leena õpetajakäe alt läbi käinud üle kahesaja naise, päris mitmed on grupis olnud algusest saadik, vahepeal mõnikord pause pidades. Põhitrupp ongi moodustunud inimestest, kes on pikema aja jooksul tantsima jäänud, aga igal sügisel võetakse uus rühm algajaid, kes arenedes pääsevad edasijõudnute sekka. Loomulik kadu käib asja juurde ja Leena ütleb, et kõhutants ei ole nagu tavaline trenn kusagil spordiklubis, et suvalisel hetkel tulen teen natuke ja siis jälle ei tee. „Inimene võtab endale kohustuse, see nõuab pühendumist.” Loomulikult võib trennis niisama kaasa tantsida ja lavale mitte minna, aga igakevadiseks aastalõpukontserdiks teeb Leena koreograafiad ja neilt, kes esinema lähevad, eeldatakse pühendumist.
Duende kõhutantsurühmaga lavaleminek tähendab ka kostüümide valmistamist Leena joonistatud kavandite põhjal, sestise tehes saavad need kõige omasemad ja originaalsemad. Leena: „Kui teed kostüümi oma käega, tekib sellega oma suhe ja saad sinna kostüümi panna kõik, mida ise tahad, kogu oma fantaasia. Praegu saab kaunistusi igalt poolt, aga algusaegadel oli probleem, mida üldse ehteks kostüümile õmmelda. Siis sai jõuluehteid ja muud totrust pandud.” Arvestades, et iga tants nõuab erinevat kostüümi või vahetatavaid detaile, on näputööd küllaldaselt.
Leena ütleb, et tal endal on palju lemmikkostüüme ja kõige südamelähedasemad ongi ilmselt need, mida ta on hästi palju kaunistanud — mida rohkem vaeva nähtud, seda lemmikum on. „Mul oli üks kostüüm, mis oli kohe nii lemmik, et ma panin sinna nii palju kraami peale, et lõpuks laval olles hakkas kaunistustest raske seeliku värvliosa alla vajuma. Õnneks püsis ikka kuidagi seljas, aga tunne oli küll selline, et nüüd kaob seljast. Tantsimise ajal ei saa ju üles sikutama ka hakata.” Kostüümiõnnetused on üldse esinemiste kõige sagedasemad äpardused, mis kohapeal on naljakad teistele, aga endale muutuvad lõbusaks alles tagantjärgi.
Tants ümber pliidi
Palun Leenal meenutada kõige meeldejäävamaid lugusid esinemistelt, arvestades, et sagedasti kutsutakse esinema üritustele, kus tarbitakse ka alkoholi. Leena ütleb, et ajapikku on suhtumine kõhutantsijasse muutunud vähemalt sellest aspektist, et enamasti ei aeta neid stripparitega segamini. „Aastaid tagasi ikka oli neid arusaamatusi, et oot-oot, tants läbi, kuhu nüüd? Asi pole isegi kostüümis, ma võin kurguni kinninööbituna ka esineda, ettekujutus on hoopis nimetuses kinni. Kujutatakse ette, et tuleb rinnahoidja ja läbipaistvate haaremipükstega naisterahvas nagu 1001 öö muinasjutus. Nüüd ei ole ma enam selle suhtumisega kokku puutunud. Eks see on vist sellest, et vahepeal on igas külas oma kõhutantsurühm tekkinud ja kui sul ikka ema või õde tantsib, siis ei aja seda striptiisiga segamini.” [naerab]
Kuigi ühel peol tundis pisut liiga palju joonud sünnipäevalaps, et peab kogu tantsu jooksul käsi Leena puusadel hoidma, on õnneks juhtumised esinemistel olnud pigem naljakat laadi, mitte ebameeldivad. Leena meenutab: „Tartus ühel peol avalikus asutuses, kus oli palju rahvast ja inimesed korralikult võtnud, oli küll, et minu kõrval tantsis üks onu, kes samal ajal sõi kanakoiba.” [naerab] Ühel teisel korral täiesti algaja kõhutantsijana jõuluüritusel juhtus aga nii, et plaat taustamuusikaga ei läinud tööle ja tuli improviseerida kättesaadavate võimaluste piires: „Esinesin flamenkotantsijatega kordamööda ja nende taust läks käima, minu oma mitte. Vaadati siis seal kohapeal, mis neil on, ja leiti jõulumuusikaga plaat. Tantsisin „Aisakella” järgi. Ma üldse ei teadnud, kui pikalt see kestab ja üritasin kogu aeg tantsu lõpetada. [naerab] Täitsa uskumatu tegelikult.”
Tantsija elu juurde kuulub ka pidev riietevahetus kitsastes oludes. Tihtipeale tuleb riideid vahetada WCs, aga on olnud esinemisi, kus kutsuja pole üldse ette mõelnud ning riidevahetuskohta polegi. „Ükskord olen vahetanud riideid ka mingis pimedas sahvris kartulikoti kõrval, aga kui sa oled tantsija, kes peab riideid vahetama, ei saa olla väga pirts. Tegelikult on ju kiire ja vahet ei ole, kas keegi näeb. Mind on meestega samasse garderoobi ka pandud ja mehed olid rohkem häbelikud.” [naerab]
Kõige ekstreemsem koht, kus Leena on tantsinud, on kellegi köögis pliidi kõrval, kõige suuremad esinemispaigad on olnud aga teatrilavad. „Mulle väga meeldib suurel laval, seal on see valgus ja muusika, võimas tunne. Teisalt mulle meeldib, kui ma näen inimesi, kellele ma esinen. Suurel laval paistavad publikust ainult kujud, sest prožektor on näkku ja ma võin ainult ette kujutada, kas neil on hea meel mind näha või mitte. [naerab] Mul on alati rõõm väiksematesse kohtadesse minna, see vastuvõtt on suurepärane.” Leena ütleb, et Eestile on ta vist küll tiiru peale teinud ja pole naljalt kohta, kus ta tantsimas käinud poleks. Väljaspool kodumaad on koos trupiga külastatud Riiat ja Pihkvat. Minu küsimuse peale vastab Leena muiates, et vastuvõtt on igal pool ühtviisi positiivne ja ole nii, et eestlane vähem plaksutaks.
Vormid ei sega, aga pole ka eelduseks
Minu küsimuse peale, kas kõhutants sobib igaühele, vastab Leena, et füüsilise poole pealt sobib see kindlasti kõigile, kes on vähegi võimelised end liigutama, aga tantsuna peab see tahtmine ja tunne tulema seestpoolt. „Ballett ja rahvatants ju ka ei sobi kõigile. On inimesi, keda ei saa lava peale saata, sest nad lihtsalt ei lähe sinna. Ja on inimesi, kes tulevad ja kohe hirmsasti tahavad. Aga mis puudutab füüsilist liigutamist, siis sobib muidugi kõigile.” Eriti hea on kõhutants neile, kellel selg haige, sest harjutused toetavad peamiselt just selga ja korsetilihaseid. Kõhutants sobib ka rasedatele ning seda lausa soovitatakse sünnituseks ettevalmistamiseks. Leena ise õpetas oma rühma raseduse lõpuveerandini ja oli kolm nädalat pärast poja sündi taas tantsimas ning ütleb, et vähemalt temal aitas lihasmällu talletatud kõhutants keisrilõikest kiiremini taastuda. Samas hoiatab ta, et päris algajana kohe pärast sünnitust tantsuga tegelema tulles peab valmis olema selleks, et lihased on nõrgad ja tulemused ei ole nii kiired.
Aga kust on tulnud ettekujutus, et kõhutantsija peaks olema lopsakas ja miks suhtutakse asjatundmatute seas kõhna kõhutantsijasse kahtlustavalt? Leena arvab, et see on tulnud ilmselt kusagilt araabia muinasjuttudest, kus naiseideaal oli selline ümar. „Eks arusaam tuleb ka nimetusest — kõhutants — ju siis peab olema suur kõht. Mis tähendab, et kui me tantsime labajalavalssi, siis peaks meil olema hiigelsuur labajalg.” [naerab] Tegelikkuses on kõhutantsul kõhuga vähe pistmist ja kui teha seda tugeva trennina, ei jää kõhust nagunii suuremat alles. „Kõhutantsuga on nii, et erinevalt mõnest teisest tantsustiilist vormid ei sega, aga tegelikult on nii, et kui sa aastaid kõhutantsu tantsid, siis ükskõik, millise kujuga sa algselt olid, tuleb kõhutantsuvorm, õige kõht, sest arenevad õiged lihased.”
Ei ole ka tarvis karta, et rütmitunnetuse puudumine takistaks tantsida. Leena lohutab, et temal pole nende aastate jooksul olnud ühtki õpilast, kes üldse muusikat ei kuuleks ega rütmi ei tajuks, isegi kui nad seda alguses arvavad.
Kõhutants ja naiselikkus
Enda naiseliku külje leidmiseks sobib kõhutants oma kauni lainetava liikumise ja ilusate kostüümidega ideaalselt ning esinemine võimaldab nautida särapillerkaari, mida argipäev ei luba. Lisaks tekitab kõhutantsulihaste arenemine parema kehahoiaku ja tõstab enesekindlust, mis paistab ka väljaspoole, naiselikkus ja enesekindlus on aga omavahel tugevalt seotud. Leena sõnul pole edasijõudnutel enam tarvis öeldagi, et nad kõhutantsuga tegelevad, sest seda on liikumisest ja kehahoiakust näha ning naine tunneb end ka ise paremini. „Võib-olla iga kord trennis ei tunnegi, kui oled tõesti väsinud ja sammud ei tule välja ja higi jookseb, aga muutused on olemas. Ütleme, et kui tuled algajana hooaja alguses kahe puujalaga, siis kevadeks oled ühega. [naerab] Ei-ei, tegelikult kevadeks selleks esinemise ajaks on sinust juba liblikas saanud. Ma ei ütle, et ühe hooajaga saavad kõigist superhead tantsijad, aga see teekond on juba võimas, inimene muutub. Igaüks võib kõhutantsutrenni tulla, aga tantsijaks saamine sõltub sellest, kuidas see sul seest tuleb. Esinemise ebamugavusest ja häbelikkusest tuleb üle olla.”
Ajalooliselt on kõhutants naistetants, kuhu on üle võetud meeste rahvatantsuelemente. Leena: „Millegipärast on tulnud liikumine, et hästi paljud mehed tantsivad seda naiste kõhutantsu. Nad tantsivad väga ilusasti, mis natuke on sigadus, [naerab] aga nii on jäänud väär mulje, et kõhutants on meestetants. Kui Youtube’st näed, et mehed väristavad puusi ja teevad muidu trilla-trulla, siis see on see kõhutants, mida naised tantsivad. Naised on meestetantsust kõhutantsu üle võtnud mitmeid elemente, näiteks kepitantsu, aga kui mehed kepitantsu tantsivad, suured halatid seljas, ei värista keegi puusa. Kujutage nüüd üht korralikku araabia meest seda tegemas.”[naerab] Kuigi tantsivaid mehi on ilus vaadata, eeldab Leena, et kõhutantsus oleks naiselikkus ja salapära, seetõttu ei sobi tema hinnangul kõhutants hästi ka lastele, kuigi nad võivad tehnikat suurepäraselt osata. Õpetajana tulevad lisaks probleemid laste rühmatantsu sobitamisega: „Kui ma teen rühmatantsu, siis kuhu ma ta panen? Tuleb pisike kümneaastane, teistest palju lühem, ma ei saa talle samasugust kostüümi ka panna, see ei lähe mitte. Ega ma otseselt ei keela kedagi, aga ma suunan neid pigem flamenkot tantsima.”
Kuniks tervist, seni tantsu
Õpetada plaanib Leena nii kaua, kuni jätkub huvilisi ja temal tervist. Naljatades lubab ta lavale mitte enam minna siis, kui teda juba halb vaadata on. „Õpetada saan ma nii kaua, kuni kõrvad kuulevad ja natukene liigutada saan. Lava peal olen nii kaua, kuni ma enam ei sobi sinna. Ütleme, kui juba kaugelt saalist vaadates on näha, et see võiks küll juba lavale mitte tulla.” [naerab]. Kuni selle juhtumiseni saab Leenat ja Duende kõhu-, flamenko- ja indiatantsu tantsijaid esinema kutsuda, rühma suurus ja muud soovid on kokkuleppe küsimus. Tantsuhuvilistele soovitab Leena 2. juunil Vanemuise väikesesse majja Duende kevadkontserti vaatama tulla. Pileteid saab eelnevalt piletimüügipunktidest ja Vanemuisest.
Lisainfo: http://stuudioduende.ee/
Vaata ka videoklipist, kuidas Leena Mägi ülemöödunud aasta Duende kevadkontserdil soolotantsu esitas. (Originaaltantsu autor Aziza.)
