Kohalik elust Pärnus Weekend festivali ajal: klassiõde kurtis, et üüris teise korruse välja — nelja neiu asemel tuli sinna kümmekond tegelast, kes kõik terve öö talle helistasid
Imelik, äike ilma vihmata. Müra ja välgud on, aga vihma mitte, juurdlesin ma Kihnus Pärnu kohal välkuvat taevast vaadates. Kui tagasi Pärnusse jõudsime, selgus, et tegu on WKNDi festivaliga. Esimesega kolm suve tagasi.
Sõitsime siis laste ja ratastega asja vaatama. Noored sugulased põõnasid kodus juba kell üheksa ega tahtnud kuhugi linna peale minna. Ise 20aastased. Esimesi vilkureid nägime Mai vahel, kus hoolimata hilisest tunnist kaks noorukit ujumispükste väel uitas.
Lava ja muusika olid tegelikult nii paigutatud, et meil kümmekonna kilomeetri kaugusel sai sõnadest suurepäraselt aru. Hiljem on lavaga eksperimenteeritud ja enam nii hästi pole läinud.
Tammsaare puiestee oli tundmatuseni muutunud, keset ööd oli seal rahvast murdu. Kõik kaunistatud helkivate sarvede või keppidega. Tundus nagu lapsepõlves, kus laat Rannapargi tundmatuseni muutis — et ka nüüd on nii, et linnas sees on veel üPks teine linn. Hilisööl prahvatas taevasse ilutulestik. Kõik tundusid sõbralikud ja joviaalsed, noored ja jõukad. Tõeline unistuste klientuur.
Linna peatänaval oli see-eest linnarahvas end käima tõmmanud. Nikolai lehtla ees oli üks mees pudeli roosiks löönud ja ajas teist taga, nii et tätoveeritud paljas ülakeha tänavalampide valguses välkus. Eks see, et pidu on, ei jää linnaski kellelgi kahe silma vahele.
Sõitsime rahulolevalt koju — et meiegi silmad on seda näinud — ja katsusime mitte takerduda telginööridesse, sest neid oli müstilistesse kohtadesse paigutatud. Kusagil Konse all kostis ühest telklaagrist õrna kitarri ja flöödi kooskõla. „Kondori lend“? Kas tõesti pärast elektroonilise muusika festivali?
Järgmisel aastal ei olnud ma festivali ajal Pärnus (nagu ma olen sealt puudunud mitme teisegi festivali ajal, see ei ole minu arust kultuur, pigem nagu lihtsalt pidu, või noh, läbu). Aga kolmandal aastal olin platsis. Mitte küll festivalil. Pärnus.
„Mulle noored meeldivad,“ ütles üks klassiõde kooliõe aias. Taamalt kostis tüminat, nagu käiks lahing. Weekend oli siinsamas. Täites linnaruumi juba lõunast ühtlase tüminaga.
„Täitsa tore pidu, hea, et ikka noori tuleb ka linna,“ toetas teine.
„Püha püss,“ mõtlesin omaette. „Kas me oleme tõesti jõudnud sellesse ikka, et arutame, kuidas noored ja mis noored?“
Kolmas klassiõde kurtis, et üüris teise korruse välja. Nelja neiu asemel tuli sinna kümmekond tegelast, kes kõik terve öö talle helistasid, kui uks lukus oli. Mitte üksteisele.
„Enam ma vist üürile ei annaks, kuigi hind oli hea, sain uue muruniitja ja pliidi parandatud,“ ütles ta.
Järgmisel päeval läksin turule. Sinna olid tulnud udupeenete digikaameratega ja festivalilinte täis riputatud reporteripiigad.
„No mida te arvate Weekendist?“ pinnisid nad mammidelt.
„Ei no, eks ole neid pidusid ennegi nähtud, mulle meeldib, rahvast ja tööd tuleb linna,“ ütles üks kindlasti üle 80aastane. Noor reporter oli jahmunud. Kas ta tõesti arvas, et kuurordi põliselanikud ei ole enne massiüritusi üle elanud? Selles on neil/meil must vöö.
Vaatasin netist ülekannet. Minu poisid olid otsustanud järgmisel aastal kindlasti minna. Kümneaastaselt? Ja seitsmeaastaselt?
