Mari-Vivian Ellam: maailmas on lapsi, kes on kasvanud teadmisega, et on oma emale koormaks. Kas neile lastele poleks olnud parem surra emaüsas?

Aborditeema muudab mind naisena väga emotsionaalseks ja sel teemal on seetõttu üsna raske sõna võtta, mistõttu tundub isegi loogiline, et sel teemal arutlevad tavaliselt rohkem mehed, keda teema puudutab eelkõige mõistuslikult.

Kuni oma esimese raseduseni olin minagi ratsionaalne abordivastane, kes oli alati ja igas olukorras uue elu poolt ja abordi vastu. Minu esimene rasedus tervitas mind aga olukorras, kus mu suhe abikaasaga oli habras ja lapse saamine tundus riskantne. Samuti tundus mulle hirmutav nii järsku töölt ära tulla, seal oli kõik justkui pooleli. Rasedusiiveldus muutis elu täiesti talumatuks, nii et isegi mu abikaasa palvetas, et Jumal võtaks selle halva enesetunde ära.

Ma ei tea, kas see oli Jumala vastus, aga umbes kaheksa nädalat pärast viljastumist rasedust katkes. Ma ei tundnud midagi muud peale kergendustunde.