Abielunaine Mari: seks ei tohi olla kaup ega manipuleerimisvahend, küll aga on arusaadav, et naine on teatud tingimustel seksiks rohkem valmis
Kõigepealt tuleb ilmselt endale selgeks teha, et on mehi, kes loomu poolest ongi petjad. See on neil justkui mingit sorti sõltuvus või põgenemisviis ning neid sellest vabaks saada ei pruugi olla võimalik. Kui suhtes olev mees heitnuks mulle kui vabale naisele silma, siis, juhul kui ma tema suhtesolekuga kursis olnuks, midagi muud peale hukkamõistu või heal juhul muige tal minult loota polnuks. See, kes petab üht, petab ka usutavasti teist. Sama on muude hädadega: kui ta liigtarvitab alkoholi või kipub kaklema, siis need omadused suhtes olles tõenäoliselt ainult süvenevad. Nii et kui mina vallalise naisena nägin meest, kes alkoholiga liiale läks või tüli kippus norima, ütlesin endale: „Jookse, naine!“
Petmise teele võivad aga sattuda ka täiesti ontlikud mehed, kes ise seda ehk ei algatagi. Palju asju juhtub elus kogemata. Aga selleks peab olema mingi eeldus. Seega ma annan endale aru, et suhet tuleb hoida ja harida. Mitte ainult petmise pärast, vaid peamiselt ikka sellepärast, et endal oleks hea elada.
Pereelu koosneb sageli suurest hulgast kohustustest ja muredest. Neid ei pea otsima ega kokku kraapima, need tulevad ise uksest ja aknast sisse nagu rutiingi. Mida aga otsida tuleb, on seiklus ja värskus, uued ühised kogemused. Ning tuleb õppida olema kannatlik.
Kui mõlemad partnerid lepivad sellega, et paarisuhe on mõnikord ka kannatus, mis tuleb üle elada, muutub nende suhe tugevamaks. Laused nagu „Elu ei pea olema kannatus“, „Sa väärid õnne“, „Sa väärid kedagi, kes Sind kuulaks ja mõistaks“, „Te olete lahku kasvanud“ — need on kõik jama. Mis tähendab, et ma väärin õnne? Õnn on miski, mis on minu enda teha ja see on suuresti mu suhtumises kinni. Kui kaaslane mind väärkohtleb, on mul muidugi aeg asjad kokku pakkida ja ära minna, aga mingi ebamäärase „Ma ei tunne, et ta mind piisavalt hindaks“ pärast ei tasu hüsteeriasse minna. Tunded tulevad ja lähevad ning päris kindlasti läheb ära see esimene armumise tunne. Aga see ei tähenda, et õnn oleks lahkunud, see tähendab, et on aeg oma suhet ehitada.
Mehed leiavad armukese ilmselt paari väga lihtsa põhjuse pärast: nad igatsevad olla imetletud, kuulatud ja rahuldatud. Kui naine oma meest üldse ei imetle, on see kurb. Loomulikult ei kuku mul igal hetkel imetlusest suu lahti, aga ma ei unusta naisena märgata, kui tubli on mu mees oma töös, isarollis ja sajas igapäevases pisiasjas. Ei unusta märgata ega ära märkida. Vahel unustan ka, vahel ei jaksa, mõnikord vajan ise hoopis kosutust, aga ma annan endale jätkuvalt aru, et kõik, mida ta elus teeb, teeb ta ju mulle ja perele laiemalt. Töötab, et teenida meile raha, ehitab, et meil oleks mugav kodu, kus elada, viib prügi välja ja käib poes, et mul oleks lihtsam, ja nõnda edasi. Paljusid asju teeb ta minust nii erinevalt, pannes mind üllatusest naerma. See on äge, kuidas ta oskab näha asju nii, nagu mina ei oska. See on põhjus imetlemiseks.
Vahel ma ei jaksa oma meest kuulata, tahaks hoopis ise rääkida. Aga ma annan endale aru, et ma olen tema ainus kodubaas. Kellele teisele ta ikka räägiks ja kas ma tahakski, et ta räägiks kellelegi teisele? Ei tahaks. Sellepärast ma püüan ikka kuulata. Ja siis jaksab tema jälle kuulata mind. Pealegi ma tean, et on oluline, et me püsiksime samal leheküljel ja et me elud oleks seotud. Kui ta pole päevi ja nädalaid minuga oma tööasju jaganud, siis ma ei tea tema elust enam suurt midagi. Arusaadav, et sellises olukorras muutuks (nais)kolleegid, sõbrad või tuttavad, kellega ta oma asju jagaks, talle hingeliselt palju lähedasemaks. See on paratamatu. Oma kodusest elust ülevaadet tehes püüan jääda ratsionaalsuse piiresse, nii et tähtsamad sündmused välja ei jääks ja samas säästes meest üleliigsest. Pisikeste detailide jaoks on mul sõbrannad, keda need rohkem huvitavad. Kui on mingi hingemure, nutan end mehe õlal muidugi tühjaks ja siis ma sõnu ei loe, vaid jauran, kuni hing on tühi. Need sõnad polegi mõeldud informatiivsena ja nendele muredele ei oota ma mingit ratsionaalset vastust ja ta teab seda. Ta teab, et ta on nendel hetkedel kõrv, mis kuulab ja käsi, mis pead paitab, ning sellest täiesti piisab. Õnneks pole seda tihti vaja, aga ma olen tänulik nende üksikute kordade eest, mis on ette tulnud, et ma pole pidanud siis üksi patja nutma.
Seksuaalne rahuldus on teema, mida ei peaks kartma jutuks võtta. Seks ei tohi olla kaup ega manipuleerimisvahend, küll aga on arusaadav, et naine on teatud tingimustel seksiks rohkem valmis. Meestega on tegelikult samamoodi. Täiuslik voodiklapp on mõnel puhul aja ja harjutamise küsimus, aga ka kõige kirglikemal paaridel on vaiksemaid aegu ja laste sünd võib nende voodielus palju muuta. See on kompromissikoht nagu iga teine, kusjuures vastu peaks tulema mõlemad. Paarisuhtes ei saa kumbki pool mõelda ainult oma vajaduste peale, seksuaalelu on paari ühine asi. Kui mu kaaslane on rahuldamata, on see ka minu mure, ja ma ei jäta teda seksita kergekäeliselt ega looda tema praadimisega midagi saavutada. Hoian tal ikka silma peal ja vahel küsin otse, kas ja kuidas on. Seks võib mõnikord olla vähem soovitav, aga pea kunagi ei ole see piin. Palju on mõtlemises kinni. Kui mul endal väga tahtmist pole, aga otseselt pole ka füüsiliselt halb ega muud häda, siis ma pigem olen mängus ja siis püüan seda olla täiega: olen kohal nii oma mõtete kui olemusega.
Eks iga inimene igatseb seiklust, see on arusaadav. Aga armukese leidmine ei ole ainus võimalus selleks, õieti võib selle juba eos välistada. Miks mitte olla truu, kui see hoiab ära palju segadust ja valu? Elu on seiklusi täis: meile on avali lai maailm, kus reisida ja rännata, kättesaadavad on adrenaliinirohked spordialad, võimalusi on palju-palju. Muidugi nõuab see raha, aga kas siis armuke ei nõua? Mu mees hakkas hiljuti rääkima, et tahaks endale uue veesõiduvahendi osta. Mul läks kulm kohe kipra: nii palju ühiseid vajadusi ja soove on, mida rahaga katta ja tema tahab nüüd võtta meie eelarvest ampsu oma lõbuhimu rahuldamiseks. Irooniline on mõelda, kuidas abielludes tõotusi andes ja hiljemgi olen mõelnud, et ma tahan kogu südamest, et ta oleks õnnelik. Kui ta õnnel on aga hinnasilt küljes, muutun ma kiivaks. Ta pole mind veel päris pehmeks rääkinud, aga ma ei ole sellest ka enam kaugel. Abiks on ka see, et ta hakkas ehitama mu kauaaegset unistust — aiakiiku. Kui aus olla, pole ta mulle ju midagi keelanud, miks peaks siis minagi? Noh, armukest ma muidugi ei lubaks. Ja ega tema mullegi.
