Armastus ei taga seda, et jäädakse kokku. Paljud inimesed on läinud lahku, teineteist jätkuvalt armastades. Armastus ei välista petmist, teineteise unarusse jätmist, väljakannatamatust teise harjumuse suhtes, üksteise mittemõistmist, asjade rääkimata jätmist, isekust ja veel paljusid muid asju, mis inimesi lahku ajavad. See, et armastus ise ajab kõik joonde, on üks suur mull, mida inimesed usuvad. Jah, armastus aitab palju asju taluda, aga kui armastusega konkreetseid tegusid, prioriteetideseadmisi ja muud ei kaasne, on sellest vähe kasu.

Võib-olla on inimestel ka „suhtega töö tegemisest“ mingisugune eriline arusaam. Mina pean selle all kõige laiemas mõttes silmas suhtega arvestamist. Kui inimene on suhte loonud, siis mõni asi ikka muutub võrreldes vallalisepõlvega. Paljudele inimestele ei jõua see kohale, sageli ei õnnestu inimestel enda kohandamine sugugi iseenesest. Siis tuleb kindlasti tegelda endaga natuke ja end ümber häälestada.

Kas seda just töö tegemiseks peab nimetama, kuid suhte põhireeglid tuleb endale selgeks teha ja neid ka järgida. Kui seda mitte teha, on tulemuseks lahkuminek ja/või õnnetu abielu, vähemalt ühele osapoolele. Eks paljud mehed ja naised arvavad, et neil on õnnelik suhe, aga see on ainult arvamus. Kui ei ole pidevalt siiralt huvi tundnud, kas teine ka õnnelik on, siis võib arvamus olla täiesti vale. Üks mees räägib sõbrale saunas, et neil on naisega selline suhe, et ta ei panegi pahaks, kui mees vahel kõrvalt teiste naistega magab, mõlemad on õnnelikud. Samas on mõned nädalad enne seesama naine nende ühisele sõbrale kurtnud, et tal on nii raske ja ta kaalub lahutust. Kas Sul ikka on õnnelik suhe?

Isegi kui suhe toimib, kõik on rahulik ja hea, siis alati on suhet võimalik paremaks teha, samuti võib see iseenesest muutuda halvemaks. Paljud kõrvalsuhted on tekkinud suhtesse, kus kõik oli „iseenesest hästi“. Sellest ei piisa. Me kõik vajame imetlust, soojust, inspiratsiooni, üllatusi. Kui oma kaaslasega pole ammu midagi erilist kogenud, võib tekkida rahutus ja tühjus. Aga see „mida erilist“ ei juhtu enamasti iseenesest. See juhtub ikka pigem nii, et inimene mõtleb, mida ta saaks teise heaks teha, kuidas ta saaks suhet paremaks teha. Suhtes olemine ei peaks olema võistlus „kuidas ma saaks võimalikult vähe suhte nimel pingutada samal ajal sellest suhtest maksimaalse välja pigistades“, vaid „mina ma saaksin teha, et mu suhe oleks parem“, „mida konkreetset ma võiks täna teha, et mu kaaslane tunneks end armastatuna“. See üks väike tegu muudab terve elu paremaks. „Happy wife, happy life“ ütlevad nad. See kehtib mehe puhul ka.