Ma olin väiksena väga vaikne ja tagasihoidlik, pigem introvertne ja eraklik. Kellelegi tüli ei teinud, armastasin omaette aias lugeda ja tantsutrennis õpitut tundide kaupa omaette harjutada. Ilmselgelt magus tükk kohalikele klassikaaslastest diivadele (kolmas-neljas klass), kes ei lugenud ega käinud trennides, neil polnud erinevalt minust suuski, jalgratast ega muud sellist, kuid see-eest kandsid nad alati emmede ostetud “viimase peal” riideid, meikisid end, kasutasid viimase trendi telefone jne. Sõbrannade kambavaim oli tugev.

Alguses mind lihtsalt ignoreeriti. Mul polnud selle vastu midagi, sest olingi üksik uitaja. Nädal nädala haaval hakkas aga asi muutuma. Minu asju hakati peitma, et ma saaks õpetajatelt noomida, kuna ei tea, kus on mu õpikud. Mulle pandi igasuguseid huvitavaid hüüdnimesid, hakati klassi ees mõnitama. Põlastusväärne oli seegi, et mu kodutööd olid tehtud ja hinded korras. Selle eest nimetati mind pugejaks (kuigi seda ma kindlasti polnud, lihtsalt seal klassis oli au sees “rebel" suhtumine). Minu jalanõusid loobiti prügikasti. Iga päev möödusin hulgast põlastavatest pilkudest, kes mind pealaest jalatallani mõõtsid. Peaasjalikult need neli sõbrannatsejat.

NB! Ma pole pärit vaesest perest. Tegelikult oli meie pere elujärg tunduvalt parem kui klassiõdedel, lihtsalt ma soovisin endale sünnipäevadeks-jõuludeks suuski, uiske, rattaid jms, mitte uusi riideid, meiki ja telefone. Ma olin alati puhas, normaalselt riides, aga lihtsalt väga vaikne enne puberteediiga. Seetõttu ma ka ei rääkinud mitte kellelegi kiusamisest. Eks vanemad midagi aimasid, sest mul oli ainult üks sõbranna, aga ma elasin seda sissepoole.

Õnneks kolisime sealt ära. Sattusin normaalsesse klassi, kus mind kohe omaks võeti. Tasapisi hakkasin end väärtustama. Lõpetasin ülikooli. Täna töötan väga heal kohal, ei näe välja kohmakas inetu pardipoeg, mul on abikaasa ja kaks toredat last. Saan endale lubada nii mõndagi.

Eelmine aasta käisin toonase koolikokkutulekul, lihtsalt huvi pärast. Mu kiusajad tundsid mind ära ja seda oli narr vaadata, kuidas pugema tulid. Olin reserveeritud, aga viisakas. Siin on järjest kolme “kaunitari” elulugu:

1. Esimene lõpetas põhikooli, kolis Soome, sai kaks last ja töötab koristajana, on tohutult juurde võtnud ja suitsetamine-joomine on välimusele mõjunud laastavalt;

2. Teine elab sealsamas depressiivses alevikus, kantseldab joodik-liiderdajast meest ja on töötu;

3. Kolmas lõpetas mingi kutseka ning müüb internetis kõrgehinnalist hiina träni, kannab kulmudeni ulatuvaid ripsmeid, kuid kurdab, et hakkamasaamine on ikka maru raske;

4. Neljas elab vanematega ja pärast keskkooli pole midagi edasi teinud.

Mis ma öelda tahan, on see, et lapsevanemad, kes te kasvatate “minu laps on maailmanaba” suhtumisega lapsi, vaadake, et te ei sae seda oksa, millel istute. Teie laps ei pruugi tulevikus olla maailmanaba, kui lastetoast ja kasvatusest selle kõige läikiva, moodsa ja ilusa kõrval halli haisugi pole. Väärtustage hobisid, haridust ja inimlikkust. Nii lihtne see ongi!

Koolikiusamise kohta tasub rohkem lugeda portaalist Peaasi.ee ja vajadusel küsida nõu ka nõustajalt. Kasulikku infot leiab ka Kiusamisvaba Kooli kodulehelt, kus on olemas ka miniõpik lapsevanematele.

Lisaks KiVale on Eestis ka "Kiusamisest vabaks!" programm, mida kasutab hetkel 143 kooli ja 474 lasteaeda. Programmi kodulehelt on lapsevanematele leitav väga palju infot, mis aitavad koolikiusamist ennetada. Programmi viib ellu Lastekaitse Liit.