一期一会
Nelja märgi tähendused on järgmised:
一 (üks)
期 (kord) / (ajaperiood)
一 (üks)
会 (kohtumine) / (võimalus)

Uks Shambhalasse

Üks Tiibeti legend illustreerib seda mõistet väga ilmekalt. Oli kord üks jahimees, kes mööda Himaalaja jäätunud tippe hirve jälitas, kui avastas äkki tohutu mäe, mis jagunes kaheks, nii et läbi lõhe võis näha, mis on teisel pool.

Selle avause kõrval seisis pika habemega vanamees, kes jahmunud jahimeest kätega vehkides lähemale kutsus. Jahimees kuuletus ja pistis pea läbi inimesesuuruse avause.

Pilt, mis tema silme ees avanes, tegi ta sõnatuks, võttis hinge kinni. Teisel pool mäge laius lopsakas ja päikesepaisteline aed, millel polnud otsa ega äärt. Maitsvate viljadega puude ümber mängisid lapsed ja kariloomad mälusid rahulikult rohtu idüllilises maailmas täis ilu, rahu ja rikkalikkust.

„Kas sulle meeldib see, mida näed?“ küsis vanamees, märgates jahimehe hämmeldust.

„Muidugi meeldib. See … see peab olema paradiis!“

„Ongi. Ja sina avastasid selle! Miks sa sisse ei lähe? Siin elad oma elu lõpuni külluses.“

Mees vastas rõõmust pulbitsedes: „Muidugi lähen, aga kõigepealt pean oma vennad ja sõbrad üles otsima. Tulen varsti ühes nendega tagasi!“

„Kuidas soovid, aga arvesta sellega, et Shambhala uks avaneb vaid korra elu jooksul,“ hoiatas vanamees ja kortsutas kergelt kulmu.

„Mul ei lähe kaua,“ ütles jahimees ja pistis jooksu.

Leiu üle vaimustuses, tõttas ta tulistjalu tagasi läbi orgude, jõgede ja üle küngaste, kuni jõudis kodukülla, kus rääkis avastusest kahele vennale ja kolmele lapsepõlvesõbrale.

Meestekamp asus kiirel sammul jahimehe kannul teele ning üheskoos jõudsid nad enne päikeseloojangut kõrge mäeni, kus Shambhala uks ennist lahti oli olnud. Ent läbikäik oli suletud ega avanenud enam kunagi.

Imelise maailma avastaja pidi aga kogu ülejäänud eluaja end jahti pidades ära elatama.

Nüüd või mitte kunagi

Väljendi ichigo ichie (一期) esimest poolt kasutatakse budistlikes pühakirjades, et viidata perioodile, mis kestab sünnist surmani. Äsja kirjeldatud Tiibeti legendi järgi viitab võimalus või kohtumine hetkele, milles elame just praegu. Kui seda momenti ära ei taba, võib selle alatiseks kaotada.

Populaarne ütluski väidab: „Sa elad vaid korra.“ Iga hetk on kordumatu nagu Shambhala uks, mis avaneb vaid korra ega anna teist võimalust. See on lihtne tõde, mida kõik teavad, aga kui laseme igapäevatoimetustel ja muredel end märkamatult kaasa tõmmata, unustame selle hõlpsasti.

Kui oleme ichigo ichie’st teadlikud, aitab see meil aeg-ajalt pidurile vajutada ja meenutada, et iga uue päeva hommik, iga kohtumine laste ja armastatud inimestega on hindamatu ja väärib meie täit tähelepanu.

Nii see lihtsalt on, sest esiteks me ei tea, millal elu otsa saab. Mis tahes päev võib olla viimane, sest keegi ei saa magama heites kindel olla, et ta järgmisel hommikul jälle silmad avab. Räägitakse, et Hispaanias on klooster, kus elavad mungad, kes iga kord, kui nad koridorides kohtuvad, ütlevad: „Vend, pea meeles, et ühel päeval sa sured.“ See hoiab neid pidevalt käesolevas hetkes ega tekita kurbust või rahutust, pigem innustab iga hetke nautima.

Rooma imperaator ja filosoof Marcus Aurelius on oma „Meditatsioonides“ öelnud: „Elu juures pole dramaatiline suremine, vaid mitte-elamine.“ Seda silmas pidades on ichigo ichie ilmne kutse elada moto „nüüd või mitte kunagi“ järgi, sest hoolimata sellest, et meil õnnestub elada pikki aastaid, on iga kohtumine unikaalne kogemus, mis iial ei kordu.

Võib-olla juhtume samade inimestega kokku samas kohas, aga oleme saanud vanemaks, meie olukord ja meeleolud pole enam samad, prioriteedid teisenevad ja tekivad uued mälestused. Universum on pidevas muutumises ja meie koos sellega, seepärast on võimatu, et miski kunagi täpselt samamoodi aset leiab.

Mõiste päritolu

Esimene kirjalik teade, mis meil ichigo ichie kohta on, leiti teeõpetaja Yamanoue Soji märkmeraamatust 1588. aastal. Ta kirjutas: „Kohtle oma külalist, nagu oleks see viimane kord, kui sa temaga kohtud.“

Kui jätaksime selle Jaapani vanasõna lahti mõtestamata, kõlaks see otsetõlkes nii: „Kohtle oma külalist ichigo ichie’ga.“

Kui Yamanoue Soji lisas selle lause oma märkmetesse, õppis ta parasjagu Jaapani teetseremooniaid, täpsemalt wabi-cha’d — see on teetseremoonia stiil, mis on eriti seotud teekultuuri õpetaja Rikyūga ning rõhutab ennekõike lihtsust. Sellest hoolimata kasutas Soji selle mõiste ülestähendamiseks iidseid Jaapani hieroglüüfe. Ta kirjutas 一期一度, mis on peaaegu sama mis algupärane 一期一会, välja arvatud viimane sümbol, mis ei tähenda mitte sõna kord, vaid kohtumine.

See muudatus oli tähtis, sest see võimaldab meil mõista iga sümboli ainulaadset iseloomu, olulisemat kui vaid teetseremoonia, millele pühendame terve peatüki, et mõista selle filosoofilist sügavust.

Ichigo ichie kasutus tänapäeval

Väljaspool teetseremooniat kasutavad jaapanlased tänapäeval väljendit ichigo ichie kahes kontekstis:

  • kui kohtutakse esimest korda võõra inimesega;
  • kui kohtutakse tuttavaga, ent soovitakse rõhutada, kui eriline see kohtumine on.

Oletame näiteks, et eksite mõnel Kyōto tänaval ära ja küsite abi, lõpuks vestlete kellegagi kümme minutit, sest inimene, kellelt abi palusite, on mõnda aega Euroopas elanud. Hüvasti jättes oleks hea öelda: „Ichigo ichie!“ — sellega annate mõista, et teil oli meeldiv kohtumine, mis ei pruugi tulevikus enam korduda.

Teine kasutusviis sarnaneb rohkem teetseremooniaga, millest varem rääkisime. Seda kasutatakse, kohtudes sõpradega, keda näeme ikka ja jälle, ent kellele soovime rõhutada, et iga kohtumine on eriline ja kordumatu. Meie elu on pidevas liikumises ning kõik me kasvame ja muutume aja jooksul. Nagu ütles Kreeka filosoof Heraclitus: „Keegi ei suple kaks korda samas jões, sest miski ei jää samaks, ei vesi ega inimesed, kes selles suplevad.“

Kui inimene kasutab emmal-kummal puhul seda väljendit, on tema eesmärk näidata tänulikkust ja hinnata elus jagatud hetke. See omakorda tekitab nostalgiat ja tuletab meelde, et meie kulg läbi elu võib igal ajal lõppeda (tuleta meelde eelkirjeldatud Hispaania kloostri munkade rituaali). Ichigo ichie teeb meid teadlikuks sellest, et iga hetk võib olla viimane.

Teadliku maagia abinõu

On inimesi, kelle elus sünnib palju õnnelikke kokkusattumusi, samas kui teised näivad olevat sellistele juhustele immuunsed. Miks see nii on?

Põhimõtteliselt sõltub kõik tähelepanust. Kui avastame sünkroonsuse, muutume teatud detailide suhtes tundlikumaks ja teadlikumaks ning hakkame neid tihedamini avastama. Need juhuslikult saadetud silmapaistmatud sõnumid on maagia abivahendid, mida saame ise teadlikult järgmistel viisidel võimendada.

  • Pöörake rohkem tähelepanu sellele, mis teie ümber toimub: kohtumised, vestlused, raamatud, filmid. Sünkroonsus peitub sageli lihtsates argipäevastes detailides, mistõttu vajavad need teie uudishimulikku ja teadlikku suhtumist.
  • Pidage päevikut. Igapäevasündmuste üleskirjutamine muudab meid teadlikumaks reaalsuse nüanssidest ja õpetab meid avastama saatuse peidetud sõnumeid. Kui täheldame mis tahes sünkroonsust, võime seda tõlgendada ka unenäo vahendusel, arvab psühhiaater Stanislav Grof.
  • Vestelge loovinimestega. Jung väitis, et sünkroonsus ilmutab end sagedamini nende inimeste elus, kes kogevad parasjagu materiaalset edu või tunnevad end loomingulisena. Läbikäimine sellist tüüpi inimestega aitab meil ka omaenda antenni vastuvõtlikumaks muuta, sest nad saavad suunata meie tähelepanu asjadele, mis meile märkamata jäävad.
  • Mediteerimine aitab neid hetki kergemini tabada, sest ankurdab meid olevikku, kus sünnivad kokkusattumused, ja laiendab meie tajude leviulatust.

Jung märkis, et kriisid ja muutumisajad on sünkroonsuseks väga viljakad, sest oleme siis saatuse saadetud märkide suhtes palju vastuvõtlikumad. Kui suudame sel ajal tabada palju erilisi hetki, siis sellepärast, et elu justkui annab meile vihjeid, et oleme õigel teel.